Pärnu akadeemia loomine toetab linna identiteeti

Peeter Järvelaid Foto: PP

Rääma mehe Rein Veidemanniga räägin kultuurijutte enamasti tänaval. See on meil imelik komme: tulles oma asjaajamistelt, vahetame kiirelt uudiseid, mida kumbki parajasti lugenud, või Eestis toimuvast, mis kuidagi hinge kriibib. Vahel anname teineteisele lugeda oma kirjatöid.

Rein Veidemann ja Franz Kafka

Nii sattusid minu lugemislauale Rein Veidemanni artiklite kogumikud “Tuikav tekst. Artikleid ja esseid eesti kirjandusest ja kultuurist aastatel 2000–2005” ja “Eksistentsiaalne Eesti: käsitlusi eesti kirjandusest ja kultuurist 2005–2010”.

Lugedes neis kahes kogumikus Rein Veidemanni artikleid eesti kirjandusest ja kultuurist, hakkas mind kummitama üks mõte, mida Pärnus käies ikka aeg-ajalt olen mõelnud.

Küsimus on lihtne: kes kaitseb eesti keelt kui meie emakeelt, kui see on kuulutatud meie riikluse omaette sihiks?

Meie põhiseadus algab kinnitusega: “Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel ja välja kuulutatud 1918. aasta 24. veebruaril, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade ...”

Seega peaks vabas ja iseseisvas Eesti Vabariigis asjad eesti keele ja eesti kultuuriga (ka Eesti kultuuriga) olema kõige paremas korras.

Oleme ju rahvana nii kaua seda soovinud, et saaksime vabalt oma kultuuri arendada.

Jälgides aga meie kultuuridispuuti ja eriti meie ametnike vaidlusi eesti teaduse ja ülikooli(de) teemal, tekib tunne, et põlgav suhtumine eesti keelde kui mingisse madalama rahva keelde on varasemast mittevabast ajast tulnud kuidagi märkamatult kaasa.

19. sajandi teise poole ning 20. sajandi 80ndatel kutsusid venemeelsed ametnikud eestlasi üle minema vene keelele, mis on ikkagi “suurema rahva ja suuremaid võimalusi pakkuv venekeelne keeleruum”.

Samuti on ajaloost teada saksa rahvuslaste (aga eriti kadakate) eesti keele kultuurkeelte hulgast mahatõmbamise katsed. Praegune inglise keele “jumalikuks kuulutamine” pole kõrvalt vaadates just palju varasemast survest erinev.

Kõik see pole öeldud võõrkeelteoskuse vastu, vaid kinnituseks – kui meie kultuuriinimestel on midagi huvitavat maailmale öelda, leiavad nad endas motivatsiooni võõraid keeli õppida (sama on meremeeste ja kaupmeestega jne). Kuid kui inimesel pole midagi tarka öelda (ka kõrgetel ametnikel), siis selle mõttelise tühjuse edasiandmine isegi väga ilusas inglise keeles ei tõsta vaimset tühjust kuidagi eestikeelsest rumalusest kõrgemale.

Vahel tekib eesti kultuurist kirjutavate teadlaste töid lugedes tunne, et nad kirjutavad küll eesti keeles, kuid tekst pole meile, eestlastele, selle kultuuri kandjatele suunatud.

Teadusbürokraatia arvestab Eestis teaduspublikatsioonide puhul eelistatud seisundisse vaid ingliskeelsed (võõrkeelsed).

Siit tulebki probleem, et sageli avaldatakse artiklid eesti keeles kui aseaine inglise keeles avaldamiseks ettevalmistatud tekstile. Seega, loed küll eesti kultuurist eesti keeles, aga sõnum on mõeldud teiste kultuuride kandjatele.

Rein Veidemann viitab selle probleemi paremaks mõistmiseks eesti keelde tõlgitud Franz Kafka (1883-1924) lühiproosavalimikule “Aruanne akadeemiale” (Loomingu Raamatukogu 1962).

Franz Kafka oli sünnilt Praha poiss, ajalukku läks kui juudi päritolu saksakeelne kirjanik. Kuid ega maailmakuulus Kafka oma saatuse keerdkäikude poolest just palju erine meie Juhan Liivist, kes ise samuti ei tahtnud midagi oma loomingust järgnevatele põlvedele jätta.

Kafka avaldas eluajal vaid üksikuid novelle ja esseid. Suurem kuulsus saabus pärast surma, kui tema sõber Max Brod avaldas Kafka käsikirjalise pärandi, mille autor ise oli määranud põletamisele.

Kafkast sai nii üks 20. sajandi silmapaistvamaid kirjanikke – mitte sellepärast, et ta kirjutas võõrkeeles, vaid seetõttu, et tal oli, mida ühiskonnale öelda, kuigi ta ise selle sõnumi suures tähtsuses teistele oma eluajal kahtles.

Kafka looming on tõlgitud paljudesse maailma keeltesse, sest see on kirja pandud keeles, mida autor kõige täiuslikumalt valdas.

Eesti kultuuriprioriteediga akadeemia

Ajal, kui Pärnu otsib linnale teatud mõttes identiteeti, oleks mõttekas mõelda Pärnu akadeemia loomisele.

Pärnu akadeemia võiks suunata oma tähelepanu just eesti kultuuri ja ilusa eesti keele kaitsmisele.

Saksamaal, mis suur maa, on küll organisatsioone ja tunnustusi (näiteks Grimmide auhind), mida antakse just saksa kultuuri arendamise eest ning neile intellektuaalidele, kes suudavad oma tööd kirja panna ilusas emakeeles.

Eesti haritlastel võiks hinges olla aukohustus Kristjan Jaak Petersoni (1801–1822) jt meie kultuuri arenguks palju teinute ees.

Seetõttu, kui ei kõla kõrvades meeldetuletus “Kas siis selle maa keel / Laulo tules ei voi / Taevani toustes ülles / Iggavust ommale otsida?”, võib langeda keelelisse ja kultuurilisse nihilismi, nagu vahel juhtub isegi meie haritud kultuuri- ja haridusministritega.

Selleks, et meie haritlaste vaim ei väsiks, olekski vaja ühte keskust, kuhu mõttekaaslased saaksid koguneda ja üksteist selles töös toetada.

Paraku peab tõdema, et 21. sajand pole eesti kultuuri ja eesti keele arengule lihtsam, kui oli näiteks 19. sajand.

Miks Pärnu?

Selleks on vähemalt kaks olulist põhjust. Esiteks on hea tervise juures ja veel viljakas loomejõus suur arv eesti intellektuaale, keda kas suguvõsa juured või kooliharidus seob Pärnuga.

Teiseks on Pärnu viimasel kümnendil osanud “akadeemilise palveränduri märgi” annetamisega siduda linnaga päris suure hulga estofiile ja meie ajaloo vastu huvi tundjaid, kes kindlasti oleksid nõus loodava akadeemia töös osalema ja täiendavalt juurde andma seda rahvusvahelist fluidumit, millest Eestis sageli puudust tuntakse ka väga rahvusvaheliste erialade arengus.

Pärnu akadeemia loomiseks on veel üks kaudne, kuid väga mõjukas põhjus. Pärnu võib olla tõsiselt uhke, et selles linnas töötas Johann Heinrich Rosenplänter (1782–1846), Saksa päritolu literaat.

Johann Heinrich Rosenplänter, kes oli sündinud 12. juulil 1782 Lätimaal Valmieras postijaamapidaja pojana, jäädvustas oma tööga end jäädavalt meie kultuuri ajalukku.

Olles õppinud Tallinna gümnaasiumis, siis Riias toomkoolis, lõpetas ta 1806. aastal Tartu ülikooli usuteaduskonna, töötas 1808–1809 pastorina Toris, 1809. aastast kuni surmani Pärnu Eliisabeti koguduses. Suri 15. aprillil 1846 Pärnus ja on maetud Pärnu Eliisabeti kalmistule.

Eesti kultuurilukku on Rosenplänter läinud peamiselt esimese eestiainelise sariväljaande toimetajana, eestikeelsete raamatute ja käsikirjade kogujana ning bibliografeerijana.

Tänu Rosenplänteri agarale tegevusele algas eesti keele, rahvaluule ja kirjanduse aktiivsem uurimine.

Aastatel 1813–1832 andis ta oma kulul välja teaduslikku ajakirja “Beiträge zur genauern Kenntniß der ehstnischen Sprache” (“Lisandusi eesti keele paremaks tundmaõppimiseks”), mis oli esimene teaduslik väljaanne, mis läbinisti oli pühendatud eesti keelele ja kirjasõnale.

Pärnus on isegi mälestisena riikliku kaitse all Kuninga 30 asuv endine pastoraadimaja ehk Rosenplänteri maja.

Selle maja päästmine ja sellele majale Pärnu vanalinnas väärika funktsiooni andmine peaks olema kõigi eesti kultuurist lugupidavate inimeste südameasi.

Maja varasem lugu

Kuninga 30 näol on tegu Eliisabeti koguduse omaaegse pastoraadimajaga, mis valmis 1759. aastal ja oli 1809–1846 koduks Eliisabeti koguduse õpetajale Johann H. Rosenplänterile ning mitmele teisele koguduse õpetajale.

Rosenplänter avas selles majas 1814. aastal maakeelse Eesti koolmeistrite kooli, mis ruumikitsikusele vaatamata valmistas lühikese ajaga ette rea hilisemaid silmapaistvaid ärkamisaja tegelasi.

Rosenplänteri maja sümbolitähendust mõisteti juba 1988. aastal, kui Pärnu muinsuskaitsepäevadest osavõtjad avasid maja seinal mälestustahvli Rosenplänterile, mis on teinud hoonest ühe olulise turismiobjekti.

Olukord on piinlik, sest Kuninga 30 Pärnus on tänava kõige õnnetum maja, mis seisab tühjana ja on jäänud ilma peremehehoolest.

Juba pikemat aega on räägitud, et Eesti riik kui maja omanik peab läbirääkimisi maja müüki panekuks Riigi Kinnisvara ASiga. Aga selline eesti kultuuri jaoks olulise sümboli väärtusega maja vajab päästmist.

Üks võimalus oleks see korda teha ja anda Pärnu akadeemia kui eesti kultuuriga tegeleva teadus- ja haridusinstitutsiooni koduks. Me ei ela ainult oma vajadusi rahuldades, vaid meie tegemisi peab kandma austus eelkäijate tehtu ees.

Suurim austus on meie eelkäijate väärika töö jätkamine.