Organist Ines Maidre nimetab end suveliseks

Ines Maidre on harjunud Eliisabeti kiriku orelitega, homme annab ta aga kontserdi Audru kirikus. Foto: Ardi Truija

Pärnu Eliisabeti kiriku uks on suviti kutsuvalt avali. Üle ukseläve astudes lööb kõigepealt vastu meeldivalt jahe õhk, seejärel tabavad kõrva helid, millesarnaseid vähemalt siinkirjutaja enne pole kuulnud.

Kiriku teiselt korruselt leiab eest nääpsukese naise, kes hiiglaslikust pillist neid võimsaid helisid välja võlubki. Ines Maidre, kes orelit on mänginud aastakümneid, harjutab järgmisteks kontsertideks, mida suve jooksul on tal Euroopas palju: küll Amsterdamis, küll Haagis ja Eestis. Ines peab end pärnakaks. Mis sest, et ta praegu perega Norras elab, pärit on ta siiski Pärnust ja kõik koolivaheajad-suvedki siin veedetud.

Naise armastus oreli vastu sai samuti alguse just Pärnust, Eliisabeti kiriku vanast instrumendist, mida ta kunagi kogemata vanaemaga kirikus käies kuulma juhtus. “See oli justkui mingi kutse!” meenutab Ines innukalt oma kunsti tutvustades. Kusjuures organistiga rääkides tekib tunne, et energia, mis temast voogab, võiks kiriku kohalt liigutada.

Klaverit hakkas Ines õppima juba siis, kui tema jalad veel ilmselt orelipedaalideni küündinud poleks. Õppides Tallinna muusikakeskkoolis, oli klaverimäng igapäevane tegevus ega olnud ime, kui noore muusiku koolitee konservatooriumis jätkus. Algul muidugi mitte organistiõppes, vaid ikka klaveri taga. Ega Bruno Luki õpilasena julgenudki kohe orelit õppima minna, sest kohustusi oli niigi palju.

Käte ja jalgadega

Üldiselt peaks Inese sõnutsi oreli “ära” õppimiseks varuma vähemalt neli aastat, sest selle ajaga peaks saama tööle korraga mõlemad käed, peale selle jalad. “Vanade orelite puhul võtab heli tekitamine teatud aja, uue puhul pole seda hetke,” selgitab staažikas organist. Nimelt on kõik orelid erinevad, pneumaatilistes orelites on oluline tegur õhk, mis viledes helisid tekitab, mehaanilised pillid on hoopis kuulekamad, seega helidki täpsemad. “Puudutus on erinev, sellest sõltub tohutult palju,” kinnitab Ines elavalt žestikuleerides.

Ines väidab, et ka Eliisabeti kiriku kahe oreli vahel on “tohhhuutuu” vahe. Vanemal pillil mängimist võrdleb ta pilve peal hõljumisega, kuna see orel on aeglasem. Uuemaga on jälle hea vanemat, artikuleeritumat muusikat mängida, kuna see on nii palju täpsem. Pillidest kõneldes jõuab organist jutuga Euroopasse, kus ta on palju esinenud.

Töiselt on Ines Maidre seotud Norra Bergeni ülikooli Griegi-nimelise akadeemiaga, kus ta õpetab orelit, klavessiini ja kammermuusikat.

Inese lapsedki, kaks poissi ja tüdruk, õpivad muusikat. Tütar tuleb järgmisest aastast Eestisse elama, et Georg Otsa nimelises muusikakoolis klaverit õppida. Ema on küll veidi mures, et vahest satub piiga eestikeelsete terminitega hätta, aga lõppude lõpuks on ta õnnelik, et tütar tema sünnimaale tulla tahab.

Orelifestival

“Muidugi ei saa kunagi loota, et kirik orelimängu ajal niisama rahvast tulvil oleks kui igasuguste suvetuuride ajal,” teab Ines rääkida, aga eks orel olegi elitaarsem pill ja selle maagilisuse tabamiseks peab organisti arvates kõrva olema. Õnneks on aga ka orelikontsertidel siiski piisavalt publikut.

Järgmine võimalus tänapäeva Eesti tuntuimat organisti kuulata avanebki juba homme Audru kirikus Edgar Arro 100. sünniaastapäevale pühendatud kontserdil. Pidevate kontsertide pärast nimetabki Ines end suveliseks, kes aina töötab.

Muusika

Suvepastoraal “Karjase laul”

Audru kirikus, 16. juulil.

Esinevad Ines Maidre orelil, Eugen Simson-Valtin ja Ingmar Simson-Valtin viiulitel, Iris Maidre Aarvik vioolal.