Eluviisi muutmine algab mõtlemisest

Rannas tundide viisi lesimine ilmselt kõige tervislikum pole, mõttekam on võtta õhuvanne kas või treenerite juhendamisel liivas zumba’t tantsides. Foto: Ardi Truija

Arusaamine, et ühel hetkel pidi see ka minuga juhtuma, tabas mind nüüd juba peaaegu aasta tagasi läinud sügisel finišis pärast meeleolukat pere- ja tervisespordiüritust Pärnumaa rattaretke.

Supid olid söödud, auhinnad välja loositud, retkest osavõtnud inimmass lahkunud ja ümberringi laiutas igav liiv ja tühi väli. Ka tüütult veniv tervisetelgi esine pikk saba oli lühemaks jäänud, sest palju oli loobujaid. Heietasin seda mõtet minagi, kuid otsustasin siiski lõpuni seista, et ükskord ometi neid nii tavapäraseid tervisenäite enda kohta teada saada.

„Teie kolesteroolitase on liiga kõrge. Teil on 6, normaalne on 5 millimooli liitri kohta. Kuid teil on veel võimalik õige toitumise ja liikumisega see uuesti normi saada,” teatas meditsiinitöötaja punases tervisetelgis.

6 millimoolist ülespoole suureneb oluliselt südame-veresoonkonna haigustesse haigestumise risk. Samamoodi jätkates ei ole mu kolesteroolitase kaua enam 6, vaid peagi 9. Mida olin valesti teinud või tegemata jätnud, mõtisklesin, käes mulle ulatatud paber tervisliku toitumise ABCga.

Rasvast leemendavaid toite pole ma kunagi armastanud, paksult paneeritud liha, hamburgereid ja friikartuleid majoneesi-ketšupikastmes ammugi mitte, küpsiseid söön haruharva ja saiakesi ka mitte kuigi sageli.

Ei suitseta. Kohvi joon piimaga ja suhkruta ja tavaliselt joon hoopis vett. Jumaldan puuvilju. Köögivilju saab küll söödud ehk liiga vähe, kuigi tomat-kurk läheb alati leivale peale. Kooke ja šokolaadi võiks vähem süüa ning sealiha asemel rohkem kala või kana, nii et krõbe ja maitsev, kuid rasvane nahk jääks taldrikule.

Pilgu üle paberi lasknud, leidsin üsna kiirelt põhjuse. Võileivad. Vorst, juust, praemuna, pasteet ja või, mida olin hommikuti pudru ja tööpäeval sooja supi või prae asemel endale sisse ajanud. Ja kõike vaid sellepärast, et hoida kokku aega ja raha.

Üsna kiiresti leidsin teise põhjuse. Olin küll äsja osalenud rattaretkel ja erilise pingutuseta kuu varem läbi teinud ühe teise paarisaja kilomeetri pikkuse seiklusliku rattamatka, töölegi läksin aeg-ajalt jalgsi või jalgrattaga, kuid millal ma end viimati regulaarselt liigutasin?

Pidin enda jahmatuseks tunnistama, et see juhtus sajandivahetusel. Igapäevatoimingute rutus oli märkamatult möödunud kümme aastat!

Alati leidus põhjus, miks ma ei jõudnud trenni minna, kuigi meeles mõlkus see mõte kogu aeg. See oli saanud elunormiks. Kuhu ma olin selle elunormiga jõudnud? Kolmekümneaastaselt hingeldasin ja pulss oli laes, kui trepist üles läksin, et kontorisse kolmandale korrusele tööle jõuda. Mullu sügisel.

Kui liikumisest saab positiivne sõltuvus

See oli murdepunkt. Mõistsin, et kui ma nüüd ka ei hakka, siis nõnda jääbki. Nii taasleidsin mullu sügisel spordiklubi. Ja avastasin ühtäkki: vajan liikumist nagu õhku.

Ma pole ainus, kes on täheldanud, et masu näib olevat pannud vähemasti osa rahvast rohkem sportima. Mul on mitu tuttavat, kes pole varem oma elus aktiivselt spordiga tegelnud, kuid hakkasid ühel päeval jooksma ja käivad nüüd särasilmil täispikkadel jooksumaratonidel!

Teaduslikult on tõestatud, et liigutamine teeb õnnelikuks. See vallandab kehas hormoonid, mis vastutavad hea tuju tekkimise eest. Palju parem variant kui uputada mure šokolaadisöömisesse või viskiklaasi. Tuleb leida vaid endale sobiv ja innustav, positiivset sõltuvust tekitav spordiala, mis võib vabalt olla kõndimine, kui rohkemaks pole tervist, jaksu ega mahti.

Seejuures pole trenni tulemusi hinnates erilist mõtet võtta aluseks ainult kehakaalu, mis võib esialgu tõusta. Sitkemaks muutuvad lihased kaaluvad rasvast rohkem.

Tegelik saavutus paistab paremini välja enesetundest, rohkemast jaksust, tervisenäitajatest, muutunud kehakujust ja suureks jäänud rõivastest.

Pärast pooleaastast uut elu tuli mul justnagu tellitult minna töötervishoiukontrolli. Tulemus oli ootamatult hea. Kolesteroolitase oli 5,3 millimooli ehk peaaegu normis. Peab paika väide, et tervis sõltub meist endist.

Vajaduse saab tekitada

Loomulikult tuleb see millegi arvelt, sest ööpäevas on jätkuvalt 24 tundi. Jutt, et sportiva inimese käes lendab muu töögi poole kiiremini, ei ole päris tõene. Hakklihakastme ja seenepiruka tegemine, pesu nöörile riputamine, muru niitmine või raamatu lugemine võtab ikka niisama kaua aega. Sellest võib kujuneda tõsine valikute küsimus.

Kui regulaarne liikumine harjumuseks saabki, on väga lihtne see vajadus muude igapäevakohustuste keskel taas unustada.

Kui raudset tahet, soovi ja viitsimist ennast niisama liigutada pole, leiab abi sellest, kui vajadus ja motivatsioon tekitada tahtlikult.

Selleks võib olla jalutamist ootav koer, füüsilist pingutust nõudev hobi, niitmist nuruv murupind või lumerookimist vajav koduõu, grupis koos teiste harrastajatega treenimine ja innustav treener, sõprade seltskond, püsimaksekorraldus spordiklubis või päevik, terviseraamat, -ajakiri, -portaal, valmistumine rahvaspordiüritusteks-võistlusteks.

Võib vaadata lihtsalt peeglisse ja mõelda oma tervisele. Head abimehed on pulsikell ja sammulugeja. Kui ühest liikumisviisist või spordialast saab villand, võib katsetada järgmist.

Poole päevaga vaid 600 sammu

Igaühel on eluperioode, kus kohustuste kõrvalt pole trenniks mahti. Üks asi on käia mõni kord nädalas rahmeldamas, hing paelaga kaelas, spordiklubis, teine asi elada tervislikult ning treenida südant iga päev ja kogu aeg.

Sel kevadsuvel otsustasin võtta ette järgmise eksperimendi. Me kõik oleme kuulnud, et südame tervise heaks tuleks kõndida päevas vähemalt 10 000 sammu. Aga kas me seda teeme?

Et järele proovida, riputasin mõneks nädalaks kaela sammulugeja ja otsustasin enda distsiplineerimiseks osa võtta portaali Käi Jala! käimisvõistlusest. Sealset internetipäevikut ma iga päeva tulemuste kohta väga usin täitma ei olnud, kuid paberile panin kirja.

Kui trennipäevade tulemus oli rõõmustav ja küündis vahel kahekordseltki üle 10 000 sammu, siis muudel päevadel oli tulemus kasin, vaid 3000-6000 sammu. Neil päevil, kui kohe üldse ei liigu, võis poole päeva tulemuseks olla vabalt vaid 600 sammu.

Minu kui tüüpilise suure osa tööajast arvuti taga istuva kontoriroti päevast peegeldus karm tegelikkus: kui ma igal õhtul trennis ei käi või spetsiaalselt ei liigu, ei saa ma eluilmaski 10 000 sammu päevas täis.

Tualett on töölauast 15 sammu kaugusel ja veeautomaadini on 20 sammu. Et 400 sammu sel moel ära käia, oleks vaja juua 10 klaasi vett.

On kaks printerit, millest üks on töölaua kõrval käeulatuses ja teine kolmandas toas, milleni on 25 sammu. Olen valinud viimase. Et samme täis saada, kuluks ikkagi väga palju paberit.

Kontorist kohvikuni on lõuna ajal 400 sammu või toidupoe soojaletini 800 sammu.

Kui tulla hommikul tööle ratta asemel (7 minutit ja 700 sammu) jalgsi, on olukord juba märksa parem, üheks otsaks kulub 25 minutit ja 3000 sammu.

Kas kodused toimingud võivad asendada mõõdukat treeningut? Ilmselt jah, kui iga päev piisavalt kaua ilma peatumata lapsevankriga jalutada, maad kaevata, lund rookida või puid lõhkuda. Lihtsalt aias peenarde rohimisest või kastmisest erilist kasu ei ole.

Proovisin järele: käisin 20 korda edasi-tagasi toa ja õue vahet põuas longu vajunud sireleid kastmas. Aega võttis see umbes tund aega ja samme kogunes ainult 2500. Järelikult tulnuks 10 000 sammu saavutamiseks kasta niimoodi neli tundi.

Sammulugemise spikker

* Iga päev soovitatakse käia vähemalt 10 000 sammu.
* Trenniga (ilma sammulugejata) kulub 1 tunniga 6000 sammu,
* rattasõiduga (sammulugejaga) 1 tunniga 6000 sammu,
* tempoka kõnniga 50 minutiga 6000 sammu,
* kergema kõndimist vajava aiatööga 2,5 tunniga 6000 sammu,
* jooksuga 10 minutiga 1600 sammu.

Allikas: isiklik kogemus