Kuressaare on mõnusalt provintslik saarelinn

Foto: Urmas Luik

Kui Viljandi on mõnus maalähedane oaas keset Mandri-Eestit, siis Kuressaare on meretagune asi paljude ühe teise mere taguste külalistega. Linnas, kus päriselanikke on 15 000 alla, tegutseb seitse spaahotelli, käsitöö- ja kunstikodasid, galeriisid, antiigipoode, on mitmesuguseid sportimisvõimalusi.

Pärnakal kulub Virtsu jõudmiseks tunnike autosõitu, meresõit kestab napi pooltunni ja siis on ees muljerikas 76 kilomeetrit Kuivastust üle Muhu saare, Suure väina tammi ja edasi juba suurel saarel Kuressaareni.

Noorest peale kriitilise olemise ja ütlemisega Jüri Kallas leiab küll natuke sellistki, mis Kuressaares teisiti võiks olla, aga rohkem siiski naudib Saaremaal elamist.

“Noh, turg näiteks on olematu. Kohaliku kartuli, kala ja lambaliha asemel on letis vaid kadakas ja dolomiit, sekka kudumeid,” viitab Kallas. “Veel on mul kahju sellest, et Saaremaa õlut nüüd kusagil mandril tehakse. Liha- ja piimatooted on kohalikud, aga oma võiks rohkem olla.”

Sellega Jüri kriitika üldjoontes piirdubki. Muutudes sujuvalt arengu äramärkimiseks.

“Omal ajal jäi Kuressaares liiklus seisma, kui harja pähe tegin ja tänavale ilmusin,” meenutab Kallas. “Pitsatki polnud siin. Nüüd on väga häid kohvikuid ja söögikohti, neist mõne eest tuleb tänada üht FBI pensionil ameeriklast. On isegi Aasia köök, tõsi küll, vastupidi muu maailma praktikale kole kallis.”

Maailm on pisike: Pärnus on Viies Villem, Kuressaares Mönus Villem, Pärnus on Ladu 29, saarel ka.

Kuressaare on Kallase sõnutsi mõnusalt väike ja madal. Palju sõltub Saaremaal merest: kui meri talvel jääst lahti jääb, on saarel mandrist soojem, kui aga meri kaane peale tõmbab, käiakse suurel maal juba ammu särgi väel, aga Saaremaal on ikka puud raagus ja kestab varakevad.

“Kui provintslikkus kõrvale jätta, on inimesed siin toredad ja sõbralikud,” lisab Kallas veel ühe väärtuse. “Ja see, et peatänav kohvikute kõrval antiigiärisid täis on, suvel meil soome kohalikuks keeleks saab ning Otsad, Rüütlid ja muud spaad täie auruga töötavad, ei häiri mind. Kuressaare ja saarlaste elu ning järg oleks Saaremaa valsi, spaade ning soomlasteta tublisti hallim ja kehvem.”

Külalised, keda Kallase perel aeg-ajalt ikka käib, olevat enamasti sellised, kel oma plaanid silme ees. Õhtul grillid ja sumised nendega veidi, hommikul ärkad, nemad juba kadunud …

“Kes aga juhatust vajab, selle saadan muidugi kõigepealt linnusesse ja mere äärde spaasid vaatama. Seal on hästi tore jalutada,” lubab Kallas. “Kohalikuna näitan siis sõrmega, et linnuse taga on meie Titerand. Miks seda nii kutsutakse, ma ei tea. Kesklinnas viitan Holostovi kvartalile Vabadussõjas langenute mälestussambaga, juhin tähelepanu kenasti restaureeritud raekojale ja pritsimajale ning katsun kinnitada, et kaubamaja teise korruse tugedeta kohvikukast ei kuku alla.”

Omal ajal Kingissepa nime kandnud linna kuumim kõrts veski on trahterina tänini paljudele uutele tugevatele konkurentidele vaatamata kenasti alles ja töös. Poest saab keskealiste maitsemälu kõvakettal ehk veel püsivat Borodino leiba, ja oh üllatust, see on koguni Saaremaal tehtud, aga kas retsept ja maitse on ikka need mis kunagi?

Ühe kena nüansi tahaks Kuressaarest veel Pärnule eeskujuks tuua. Nimelt on seal parkimine lageda taeva all tasuta. Kui keelumärki ei näe, pole mingit trahvijat karta. Ja linn ei pea seda sinult kaseeritavat parkimisraha mingile firmale kantima.

Veel üks vihje Kuressaare külalisele: kui jätate autonina kodu poole pööranult kesklinna roostepunase Ferrumi poe selja taha, möödute armsale madalale väikelinnale ja väiksele Saaremaale justkui kohatutest kaubanduskolossidest, keerake äärelinna ringilt vasakule, sõitke umbes kilomeeter ja leidke üles Sikassaare poeke.

Kui teid Saaremaa lihatööstuse odavad lõiked ei huvita, siis Saaremaa kadakase suitsujuustuta saarelt lahkuda on selge viga.