Rüütli tänavat mäletatakse veel Kalevi nime all

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Rüütli platsil oli Pärnu esimene raudteejaam, moderniseerima hakati väljakut alles 1930. aastatel. Tänase ilme sai plats 2001. aastal.

FOTO: Ardi Truija

Rüütli tänavat, mis vanalinna otsekui pikuti poolitades kulgeb Õhtu tänavast Vana pargini, ei saa asukohale vaatamata arvata Pärnu vanimate tänavate sekka.

Kuni 1944. aasta septembripommitamiseni palistasid Rüütli tänavat Vee ja Akadeemia tänava vahelgi majad. Ühest purustatud kvartalitest sai park, kuhu 1973. aastal püstitati August Jakobsoni kuju.

FOTO: Ardi Truija

Samasugune Lenini hiigelpea, nagu oli Rüütli väljakul (pildil), asub ikka veel Kotka linnas.

FOTO: arhiiv

Veel 1961. aastal seisis Rüütli tänava lõpus Võiduväljaku serval Stalini kurjakuulutav kuju.

FOTO: Erakogu

Rüütli nagu temaga paralleelselt kulgevad Kuninga ja Uus tänav on varauusajast, ehkki Pärnu ise tekkis ju keskajal, kujunedes kiiresti väikeseks rikkaks kaubalinnaks, mis 14.–15. sajandil ümbritseti linnamüüri ja tornidega.

Elanikke oli Pärnus keskaja lõpus umbes 1000–1200 ja eeslinnades 200 ringis.

Õnnetuseks oli varane uusaeg linnale hukatuslik: nii 16. kui 17. sajandil laastasid linna sõjad ja suurpõlengud. Linna jõukus taastus alles nn kuldsel Rootsi ajal (1617–1710). Sellesse aega jääb Rüütli tänava tekegi.

Modernne kindluslinn

Rootsi Kuningriik hakkas kindlustama oma idaalasid 1670. aastatel ja Pärnut hakati ehitama oma aja moodsaks merekindluseks: lammutati keskaegne kaitsemüür, linna hoonestusala suurendati üle kolme korra ja ümber linna rajati seitsmenurkne 170 meetri laiune bastionivöönd, kusjuures keskaegne linnasüda oma tänavate ja hoonestusega jäeti alles.

Oluliselt suurendati sel ajal nelja vana hoonestuskvartalit ja juurde tekkis 18 täiesti uut kvartalit (Rein Raie andmed).

Pikemaks ehitati keskaegsed Vee, Nikolai, Pühavaimu ja Hospidali tänav.

Päris uute tänavatena tekkisid Hommiku, Õhtu, Vana-Tallinna, Akadeemia, Lõuna, Uus, Kuninga ja Rüütli. Linna tänavad sillutati.

Rüütlist sai kohe üks linna tähtsamatest tänavatest, kuna varasem linnasüda – turuplats Pika tänava alguses Nikolai kiriku lähedal – toodi uuenenud linnas üle Rüütli tänava äärde. Praegu on sellel kohal Lastepark Rüütli ja Vee tänava nurgal.

Tollal ei küündinud Rüütli tänav Vana pargini, sest kaitsekindlustused tõkestasid Hommiku tänava joonel tema kulgemise. Linn oli tervenisti muldvalliga piiratud.

Kui Rüütliga paralleelne Kuninga tänav ühendas kaht linna kolmest väravast, Tallinna ja Riia (Karja) väravat, siis Rüütli kulges sirge joonena kahe bastioni (Luna ja Sol) vahel. Ometi kujunes just Rüütlist linna uhkeim äri- ja eluhoonete tänav, kus käis vilgas tegevus. Rüütli tänavale, esmajoones turuplatsi ümbrusse said elamuehituse õiguse ülikud, mistap pole imestada, et tänav sai nimeks Ritterstrasse – Rüütli.

Tollal oli saksa keel Eesti linnade asjaajamises valdav ja rüütelkond eesõigustatud seisusena täiesti konkreetne nähtus, nii et sellenimelisi tänavaid tuli ette teisteski meie linnades. Mõni neist kannab vana nime nüüdki.

Pärnus tekkis tõrge Rüütliks tõlgitud Ritterstrasse vastu 1930. aastate riikliku patriotismilaine harjal ja 1936. aastal nimetaski linnavolikogu tänava rahvuseepose järgi Kaleviks.

Eesti eepose kangelase isa nimi ei meeldinud miskipärast juunikommunistidele.

Pärnu maa-arhiivis töötanud teaduri Meedi Rajari 1990. aastatel koostatud ülevaates Pärnu tänavanimede muutmisest läbi aegade on kirjas, et juba 25. juulil 1940, vaevalt kuu pärast punapööret, nimetati Kalevi tänav V. Kingissepa tänavaks. Saksa okupatsiooni ajal muudeti see tagasi Kaleviks.

Oma algse nime – Rüütli – sai tänav tagasi Pärnu RSN TK otsusega 22. märtsist 1989. Selle taga oli linna kohanimede komisjoni seisukoht taastada Pärnu vanalinnas uusaegsed tänavanimed.

Rüütli tänav ehitati üle Hommiku tänava pikemaks 1860. aastatel, kui linn oli juba veerandsada aastat Vene kindluslinnade nimistust välja arvatud ning linnavõim oli hakanud Rootsi-aegset kindlust likvideerima, kühveldades vana muldvalli seda ümbritsevasse kaitsekraavi.

Rõngaskindlustuse peaaegu täielik maatasa tegemine oli linna arengule nagu tünnilt vitste löömine, kui kahju mõnel meist turiste ilmselt kogu maailmast siia meelitavast romantilisest uusaegsest kraaviga ümbritsetud kindlusest, bastionidest, raveliinidest ka poleks.

Nõnda kuidas muldvalli tasandati, hakati ehitama maju väljapoole vana linnaruumi ja üks esimesi kivihooneid, mis tollal kerkis, oli Rüütli 40, praegune ööklubi Mirage hoone, mis omal ajal hoopis saksa tütarlaste koolimajaks ehitati ja 1866. aastal “neitsitele”, nagu neide hüüti, uksed avas. Koolimaja oli algul tervenisti klassitsistlik. Juugendliku tiiva, milles 1931. aastast asus linnaapteek ja kus nüüd on kohvik, sai see hoone juurdeehitusena alles hiljem.

Majade ehitamisega pikenes tasapisi ka Rüütli tänav. Olulise tõuke selleks andis raudtee jõudmine Pärnusse 1896. aastal ja raudteejaam kerkis praeguse Rüütli platsile, kus sellal oli säilitatud isegi osake vallikraavist, mis toimis tiigi ja talvise uisutamiskohana.

“Aastakümneid sõitsid rongid otse kesklinna,” kirjutab Pärnu muuseumi kauaaegne teadustöötaja Aster Muinaste tollasest kaugest ajast. “Raudtee hakkas siit taganema oma jõepoolsemale territooriumile alles 1930. aastate lõpul seoses uue pangahoone ehituse algusega.”

Muinsusarhitekt Rein Raie märgib, et kui 19. sajandi lõpul ja 20. alguses hakkas linn pakkuma tollase raudteejaama platsi ümber ehituskrunte, siis seda kutset rahamehed eriti ei tervitanud, nagu nad olid seda teinud kaks sajandit varem uue turuplatsi ümbruses, sest rongide müra ja vedurite aur ei meelitanud. Nii hakkasidki sellesse kanti kõigepealt kerkima ühiskondlikud hooned, nagu Issandamuutmise kirik (1904) ja Endla teatri maja (1911).

Rüütli väljaku areng

Rüütli platsi hakati hoolikamalt kujundama pärast sealt raudteejaama taandumist Eesti Vabariigi ajal.

Platsi servadesse kavandati mitut uut väljapaistvat kivihoonet, kõneldi koguni president Konstantin Pätsi kuju väljaku keskmesse püstitamisest, kuid puhkenud sõja tõttu jäi see sinnapaika.

Nõukogude ajal oli Rüütli platsil Lenini pronksist pea, mis oli samasugune kui pronkspea Kotka linnas Soomes, kus see ikka veel avalikku ruumi ehib. Meie linna Lenini pea on praegu varjul ühes vanas kommunaalosakonna kuurialuses.

Rüütli väljaku jõepoolsele servale 1939. aastal kerkinud pangamaja, millest Muinaste seoses raudteejaama taandumisega kirjutas, sai pärast Teist ilmasõda peavarjuks Endla teatri rahvale etenduste tarvis, sest vana uhke teatrihoone põles, kas süüdatuna või süttinuna 1944. aasta pommirünnakute järel ja seda ei taastatud, kuna teatri rõdult oli 23. veebruaril 1918 maha hüütud Eesti Vabariigi sünd. Maja hoopis lammutati. Nüüd on seal hotell Pärnu ja vana teatrit mälestab kivi ning riigi kuulutamist Rüütli platsile rajatud monument.

Rüütli platsi äärne pangamaja sai oma algse funktsiooni tagasi alles 1967. aastal, kui teater kolis oma vast ehitatud majja praeguse Keskväljaku äärde. Purskkaevu sai Rüütli plats 2001. aastal rahva rahakorjanduse toel.

Rüütli tänava Vana pargi poolses otsas kõrgus sõjajärgseil aastail Jossif Stalini hirmuäratav kuju. Pronksmees oli tõstetud kõrgele graniidist postamendile. See püsis seal 2. detsembrini 1961.

Mõne aasta eest Pärnust Rakverre kolitud maa-arhiivi dokumentide hulgas peaks alles olema linna täitevkomitee istungi protokoll, mis kõneleb, kuidas kümnenda päevakorrapunktina (ühele lüpsjale aukirja andmise arutelu järel) tehti otsus pronks-Stalin Pärnu linnapildist kustutada. Kuju tõmmati postamendi otsast alla õhtupimeduses traktoriga. Teine Stalini kuju Pärnus oli mudaravila ees. Seal kurikuulus grusiin istus, mitte ei seisnud ja too kuju oli kipsist.

Mida Rüütlis enam pole

Tänapäeva Rüütli tänavat iseloomustades on kergem loetleda, mida seal enam pole: märkimisväärselt eluruume, turgu nagu vanasti, teatrimaja, kuhu õhtuti minna … Pole enam haruraamatukogu, raamatupoodi ega linnavalitsuse haridus- ja kultuuriosakonda, mis paiknes Rüütli ehk kõige kuulsamas ja räägitumas hoones, niinimetatud Mohri majas Rüütli 21/23, mille räästas on Karl XII hobuse kabjaraud. See pudenenud, kui Rootsi kuningas Põhjasõja aegu piki Rüütlit ratsutanud …

Rüütli tänava kahest servast kadusid 1944. aasta lauspommitamise tagajärjel Akadeemia ja Vee tänava vahelistes kvartalites asunud hooned, nii et tänapäeval Endla teatri tagune parklana kasutatav vaba ruum oli tihedasti hoonestatud, Jakobsoni park samamoodi. Et sellest vähestki ettekujutust saada, vaadake Rüütli tänavajoont pidi kohtumajast postimaja nurgani ja kujutlege, et tänavaserv on sirge joonena maju täis.

Jakobsoni park sai Jakobsoni-nimeliseks alles 1973. aastal, kui varemetest puhastatud haljasala pargiks kujundati ja sinna Räämalt pärit rahvakirjaniku mälestuskivi paigutati.

Johann Voldemar Jannseni kuju püstitas Pärnu Postimees linnavõimude lahkel loal Rüütli tänavale oma toimetuse hoone ette 2007. aastal.

Rüütli oli Pärnu üks esimesi tänavaid, mis sai 1938. aastal asfaltkatte, ja linna esimene, mis 2006. aastal kaeti Veest Hommikuni roosa kiviparketi ja osalt munakivisillutisega, mis varasemas Pärnus oli tavaline sillutise materjal, kuid tänapäeval on kojameeste, lapsevankrite ja kõrgete kontsade nuhtlus.

Rüütli tänaval leidub palju jutustamisväärset, õnneks on sellest mõndagi kõneldud meie ajaleheski. Kel huvi, lapake varasemaid Pärnu lehe aastakäike ja te leiate sealt hulganisti kirjutisi Pärnu arhitektuurist ja ajaloost, olgu Aster Muinaste, Omar Volmeri, Andres Tohti, Rein Raie, Helga Kogeri, Feliks Männikovi, Aldur Vunki, Olaf Esna jt sulest. Üht-teist on seal kindlasti Rüütli tänavastki.

Tagasi üles