Miks mehed koonerdavad?

Foto: Andres G. Adamson

Kolm sõna - ma armastan sind - pudenevad mehe suust niisama kergelt kui tavaline vandesõna.

Need sõnad ei maksa mehele midagi, ometi mõtleb ta kohe tasule. Kõige alandavam on see, kui mees laseb endale avalikus söögikohas silma pilgutamata välja teha. Naised arvavad, et see on mehe jaoks alandav, kuid tundub, et mehed nii ei arva. Just vastupidi, vahel isegi kelgitakse meeste seltskonnas, kui palju ja tihti on naised kellelegi välja teinud. Et näe, kuidas ta on küll minust sisse võetud!

See kõik on üsna kummaline. Minu noorusajal oli teine tase ja teised kriteeriumid, kuid tundub, et meeste suhtumine naistesse polegi väga muutunud. Leningradi tudengite hulgas liikus anekdoot, et neiul pole mõtet kohtama minna, kui viinapudelit kotis ei ole. Ma ei mõtle siin Eesti tudengeid, kes seal lihtsalt õppisid, vaid ikka kohalikke elanikke.

„Kirjuta sellest, kui kitsid on eesti mehed,“ palus minu tuttava tütar.

Ta on kena noor naine, kolme lapse ema. Ta on tõsiselt väsinud oma üleliia kokkuhoidlikust mehest.

Mehed võiksid rohkem kasutada oma 50grammise aju seda osa, mis naiste oma üle kaalub. Kas see ülekaal näitab selle võrra suuremat arukust? Või on see hoopis halbade harjumuste, liigse ego või millegi muu üleliigse mõõdupuu? Miks nad siis vaatamata oma ülekaalulisele ajule ei saa aru, et koonerdamisega küll naiste südameid ei võida?

Meie meeste hoiakutele on kindlasti oma jälje jätnud eestlastele omane üleüldine kitsi iseloom. Pidev kokkuhoid on saatnud meie esivanemaid juba sajandeid. Muidu ei suutnud ju kuidagi elule vastu panna. Laristamine oli üldiselt taunitav ja halb joon. Seda võisid lubada endale võõramaised saksad, eestlane sai haljale oksale ikka ainult raske töö ja kõva kokkuhoiuga.

Kui poeg kaebas, et töö on kurnav ja üksluine, ütles õige Eesti isa: „Kui üks töö ära tüütab, võta aga teine töö!“

Kes on vähegi maailmas ringi liikunud, on kindlasti märganud, kui kannatlikult ja leebelt suhtuvad teistes Euroopa riikides mehed oma naiste ostlemisse. Nad kõnnivad naistega rõõmsalt kaasas, ei tee kurja nägu ega sisise vihaselt, et just selline kleit või kingapaar sul ainult puudus. Eesti mees ei lähe naisega poodi, kui see ei ole toidupood, vaid jääb tänavale suitsu tegema, ega torma ka oma rahakotti pakkuma.

Kui naine endale midagi ikkagi välja valib, ei kiida ega rõõmusta mees ostu üle, vaid on pigem torssis. Selline on tavaline Eesti mees. Erandid on alati kinnitanud reeglit.

Praegu on meie meestel järjekordne rihma pingutamise aeg. Ka pärast krooni tulekut oli rahaga kitsas, kuid ikka käisime vahel väljas söömas. Ilusad mälestused on jäänud ühest sellisest käigust, kui mehe murelikust näost, mida ta kindlalt varjata püüdis, võis näha makseraskusi, kui nii võib öelda. Kuid mitte mingil tingimusel ei lubanud ta minul maksta. Ta oli mees.

Muidugi on mehed valmis ostma kõike, mida ilusal naisel on pakkuda. Aga ainult siis, kui nad seda ise vajavad. Tavapäraselt on neil ikka puudus rahast, alkoholist ja kuulekatest naistest.

Naised aga ei viitsi enam seista väljasirutatud käega. Nad ei lepi ka vastastikuse sõprus- ja abistamispaktiga. Naised ei oota mehelt koonerdamist, vaid hoopis hellitamist: lilli ja kingitusi. Oma armastuse hinda ei tohiks ükski mees pidada liiga kõrgeks, sest ainult unistused ei maksa midagi.