/nginx/o/2011/03/25/544976t1h95c1.jpg)
/nginx/o/2011/03/25/544976t1h95c1.jpg)
Eurotsooni kuuluva 17 riigi juhid otsustasid eile, et Kreeka rahalist abistamist tuleb jätkata. Kreekalt nõutakse muidugi efektiivsemat tegutsemist riigivara laiaulatuslikul erastamisel ja edasiste kärpekavade rakendamist, aga silmanähtav on Kreeka soovimatus karmide kokkuhoiuabinõudega edasi minna.
Rahvusvahelise valuutafondi 110 miljardist on Kreeka kätte saanud 65 miljardit eurot, kuid vajab veel niisama suurt summat ning ilmselt pole seegi veel kõik.
Lisame siia Iirimaale antud 85 miljardit ja Portugali 78 miljardit ning tekib küsimus, millal tõuseb hättasattunute abistamise fondi rahakotil põhi püsti ja lähevad rauad kuumaks. Jah, mõeldav on suurendada fondi 700 miljardilt 1,5 triljoni euroni, aga kui kaua suudavad teised euroriigid loopida raha ahju, nii et see ei hakka mõjutama juba nende majandust?
Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni esimees Taavi Rõivas tõdes Postimehes, et Eesti seisukohad Kreeka abistamise osas pole lõplikult avalikud. Mis siis nüüd?
Valitsus tahab täiesti avalikult võtta maksumaksja taskust raha teiste riikide elanike lustilöömise kinni maksmiseks ja eestlane ei tohi isegi teada, millised on meie seisukohad? Milleks salatsemine ja selline lubamatu läbipaistmatus?
Pärnu Postimees ennustab, et senisele eurole ja Euroopa Liidu majandusele hukatuslikul kursil jätkates tõuseb Euroopa Liidu ja euro teema Eestis järgmiste riigikogu valimiste eel, nagu juhtus hiljuti Soomes.
Palju räägitud solidaarsus solidaarsuseks, aga vastutamisel teiste riikide käekäigu eest on kuskil mingi piir.