Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2010/10/11/447791t1h246c.jpg)
Eesti ei oska olla nii väike riik, nagu ta on, Eesti mängib suurt riiki. Eesti arenes kuni 1939. aastani heaperemehelikkuse toel. See oli esimene rahvuslik omadus. Põllutöömasinate hankimisega jõuti rehepeksumasinateni. Need osteti mitme talu peale.
Koostöö arenes piimaühistute meiereide ehitamiseni. Nendest läksid või ja kanamunad Euroopasse. Vastu osteti niidumasinad ja rehepeksumasinad. Arendati ühiskond, mis toitis lapsed ja andis neile hariduse.
Teine arendav tegur oli teiste maade uuenduste kiire omaksvõtt. Kuid vabanenud Eesti juhtimises hakkas üha enam välja paistma, et Soome, Rootsi ja Euroopa heaoluriikide põhimõtted jäeti tähele panemata. Selle asemel uhkustati šokiteraapia, erilise maksusüsteemi ja paduliberaalse ning valitsuse poolt mittejuhitava majandusega.
Brežnev, Ansip ja Laar
Nimetatud kahe omaduse hülgamine on viinud Eesti jälle seisakusse. Kus on Reformierakonna reformid? Eelmise seisaku sümbol oli Brežnev. Nüüd tuleb peaministril ja valitsuserakondadel uut moodi mõelda, et Ansip ja Laar ei saaks praeguse seisaku sümboliks.
Tuleb rääkida heaperemehelikkuse taastamisest. Kõigepealt tuleb tuua Eestisse heaoluriigi Austraalia põhimõte “iga võimalus tootmiseks tuleb kasutusele võtta”. Eesti peamine loodusvara on “roheline kuld” põldudel ja heinamaadel. See tuleb täielikult ära kasutada. 20 kilomeetri pikkusel autosõidul Kaansoost Tori-Jõesuusse ei näinud ma haritud maad ega ühtegi karilooma. Kuid palju oli seda “rohelist kulda”, mis jäi ja jääb majandusest välja.
Riik peab võtma korraldamise oma kätte. Riia piiskopid ja Rootsi kuningad jagasid maid mõisate tekkeks. Maarahvas oli olukorras, mida praegu nimetatakse teoorjuseks, kuid mõisnik muretses nende eduka põllupidamise pärast, sest see oli nende jõukus.
Tsaari-Venemaa korraldas Siberi kaevanduste ja vabrikute tööliste toitmise, andes asunikule põllumajandusega alustamiseks 3000 kuldrubla. Vabadussõja järel riik teostas maareformi ja andis maad tootmise arendamiseks. Suvistele põllu- ja karjamajanduse töödele toodi hooajatöölisi Poolast.
Praegune riik peab juhtima tugevama käega kõigi võimaluste kasutusele võtmist. Sõna “riigifarm” kutsub esile sõimu kolhooside, sovhooside ja minu vastu. Neil soovitan sügavamalt analüüsida, mille poolest erineb ameeriklase farm nõukogude sovhoosist ja kolhoosist.
Minu “piiskoppide ja mõisnike” rolli tunnustamine ajab turri nende siilide okkad, kes räägivad 700aastasest orjaööst. Kirjanikud on maalinud nendest aegadest moonutatud pildi. Teoorjuseks nimetatud ajal oli talupoja töökoormus mõisapõllul sama, mis on praegusel ajal maksusüsteemid. Kummal on halvem mõju? On üks mõõdupuu – laste arv perekonnas. See annab plussi teoorjuse süsteemile.
Maailm on jõudnud toidu nappuse ja kallinemise faasi. Eestimaa “rohelise kulla” kasutamist tuleb arendada riigifarmide loomisega. Kui farmid hakkavad funktsioneerima, siis need erastatakse. Raha riigifarmide arendamiseks saaksime, kui lõpetame laristamise.
Valitsevad erakonnad loodavad, et jumal näeb nende liberaalset turumajandust ja võtab asjad korraldada. Oma majandust on vaja juhtida ja soodustada.
Võõrvõimud hoolitsesid Eesti-nimelise maalapi majanduse eest rohkem kui 1990. aastast tegutsenud Eesti demokraatlikud valitsused.
Ma ei analüüsi siin kõike, nimetan ainult oma nähtud Saksa okupatsiooni valitsuse 1942.-44. aasta üht sammu – taludesse saadeti hooajatöödele Vene sõjavange ja Saksa sõdureid, minu kodutalu söögilaua ääres istusid nad koos.
Pärnust kadus piima, liha ja linakiu töötlemine ja isegi leiva tootmine. Nende tooraine tuli Pärnu maakonna põldudelt. Maaelu taastamine ei oleks enam utoopiline mõte, kui Eesti valitsused tegeleksid riigi ja rahva elu korraldamisega. Praegu nad ainult valitsevad. Tore on valitseda, sõida muudkui maailmas ringi igasugustel konverentsidel ja visiitidel. Tööd teha ja oma maa ja rahva elu pole vaja korraldada, las see voolab ise. Kuid vaja on vana head eesti heaperemehelikkust.
Ainult kulud
Alustagem presidendist. Ta reisib kaaskonnaga igal aastal mitu korda Ameerikasse tegema tühja tünni kõminat ÜROs ja mõne ülikooli kõnepuldis. Sama märkasime eelmise presidendi Arnold Rüütli välissõitudest. Tipuks oli sõit Ateena olümpiamängudele. Ka praegune president ei jäta ühelegi olümpiale sõitmata.
Presidendi Ärma elamu ülalpidamiseks kulus 2008. aastal 1 022 992 krooni. Arnold Rüütli töö- ja eluruumide peale kulus möödunud aastal 543 910 krooni ja Helle Meri töö- ja eluruumide peale 349 226 krooni. Tärkab uus aadelkond. See ei ole Ameerika ega isegi mitte Tsaari-Vene tee. Nende kulude kandmiseks on Eesti liiga väike. On vaja lapsesuud, kes ütleks, et kuningas on alasti.
Eesti Vabariigi kultuuriministrid ei ole jätnud kasutamata riigiturismi võimalusi ja on olnud platsis igal olümpial. Üks Sydneys, teine Pekingis ja Vancouveris. Kolmas pakib kohvrit Londoni olümpiale sõiduks. Samasugune raiskamine oli sõit Shanghai maailmanäitusele.
Eesti Pank on kuulutanud välja 1,3 miljoni euro suuruse riigihanke reisiteenuse ostmiseks. Nelja aasta jooksul läheb tarvis 4000 lennupiletit! Eesti osa NATO Liibüas läbiviidava operatsiooni kulude katmisest võib küündida kuni 77 000 euroni.
Kui 2011. aastal on Eesti kaitsekulutuste suurus 279,9 miljonit eurot, siis 2012. aastal prognoosib kaitseministeerium selleks 336 miljonit, 2013. aastaks 358 miljonit, 2014. aastaks 382 ning 2015. aastaks 406 miljonit eurot. RIA ümberkorraldamise ja küberturbe valdkonna laienemisega seotud lisavajadus on 824 460 eurot aastas.
Eesti välisluurega tegeleva teabeameti eelarve on kümne aastaga neljakordistunud. Suureks kordaminekuks uhkustatakse, et meil on nüüd Eesti kaitseplaan. Eelarve on kasvanud 11 567 925 euro ehk 180 998 695 kroonini.
Lüpsame rahvast maksudega
Valitsemiskulude katmiseks pigistatakse rahvast. Kallinevad kaup ja eluks vajalikud teenused. Käibemaks, aktsiisid, tulumaks ja järjest väljamõeldud uued lõivud peavad kandma valitsuse kulude koorma. Kulutusi ei kontrolli ega juhi vana Eesti talupojamõistus.
Miks on Eesti käibemaks, aktsiisid ja maksud nii kõrged, nagu nad on? Põhjuste seas on kulud presidendi, peaministri, ministrite ja riigikogulaste palgale ja riigiturismile. Selle külje pealt vaadates oleks esimeseks vigade paranduseks presidendi ametikoha kaotamine ning riigikogu saadikute arvu vähendamine 60-le.
Kui riigikogu sellega ei nõustu, oleks alternatiiviks nende palgast ja kuludest kolmandiku maha lõikamine. Kui praegune olukord kestab, siis Eesti lõpeb. Elukallidus tõrjub laste sündisid ja rahvast rändab välja nii palju, et koorma kandmine pole enam võimalik.
Valimiskampaanias ei märganud erakonnad kritiseerida valitsuse ebaperemehelikku rahakasutust. Ei ole kedagi, kes ütleks, et kuningas on alasti. Rahandusminister ja ajakirjandus ei puuduta seda tabuteemat.
Valitsus oleks demokraatia vääriline, kui rahandusministril oleks lubatud kaaluda kõiki presidendi, peaministri, ministrite ja riigiametnike välissõite ning panna veto tühisõitudele.
Paljude Eesti laste toidulaud on vilets. Kuid rumalat raharaiskamist Afganistani sõjale käsitletakse uhkuseasjana. President käis inspekteerimas Eesti sõdureid Afganistanis ja selle ja paljude muude raiskamiste puhul uhkeldatakse, et Eesti tehakse maailmas tuntuks. See loosung on enesepettus ja kuritegelik.
Pärnus eelmisel aastal toimunud arvamusliidrite lõunal esines toonane kaitseminister Jaak Aaviksoo. Kas ükski kohalviibinuist tõstis üles küsimuse ebaperemehelikust raha raiskamisest? Talupojamõistus küsib, milleks on kaitseministeerium ja kaitseväe peastaap. Las seda pisikest kaitseväge kamandab peastaap siseministeeriumi koosseisus. Ka siis on piisavalt personali paraadi korraldamiseks.
Kes abistab Eestit?
Lõigud ajalehtedest süvendavad lootusetust. Eesti eraldab Gruusia sisepõgenikest lastele ja noortele mängu- ja spordiväljakute rajamiseks 67 141 eurot. Eesti abistab Venemaal tulekahjude tagajärjel kodu ja vara kaotanud inimesi 1,56 miljoni krooniga.
Eesti abistab Lõuna-Sudaani pagulasi ja sisepõgenikke 700 000 krooniga. Eesti eraldab Iraagi pagulastele miljon krooni. Eesti toetab Liibüas kannatanuid 50 000 euroga. Abistab naftariike! Eesti toetab jaapanlasi 200 000 euroga.
Kõik see on näitemäng, milles sääsk toetab elevanti. Minister Urmas Paeti sõnul eraldab välisministeerium humanitaarabiks ette nähtud vahenditest 30 000 eurot, et kaitsta Somaalias lapsi värbamise eest relvastatud konfliktidesse. Välisministeerium eraldab UNICEFi kaudu 55 000 eurot Elevandiluuranniku vägivallas ja kokkupõrgetes kannatanud laste ja naiste abistamiseks.
Riik toetab erakondi meelsamini kui paljulapselisi peresid. Parteidele kulub aastas miljoneid eurosid. Heaoluriigid ei kuluta raha erakondadele. Seal on seadused, mis takistavad rikastel firmadel sponsorrahaga mõjuvõimu osta.
Poliitikud ei saa aru, et kõik riigis toimuvad protsessid on omavahel seotud. Protsesse on palju, kuid nende süsteemset käsitlemist ei ole. Võrdlen Saksa ministri ja Eesti ministri sõitu kalli Mercedese ja Volvoga. Saksa ministri Mercedese valmistamisel on saanud palka tema oma maa töölised, Volvo valmistamisel on saanud palka rootslased. Ka Eesti ministri Mercedese valmistamisel on saanud palga saksa töölised. Mida rohkem on Eesti ametnikel autosid, seda paremini elavad Saksa ja Rootsi inimesed.
Minevikus oli transport kodumaine. Eesti valitsejad sõitsid ratsa või tõllas ja hobused ja nende hein olid oma maal kasvatatud. Ansipi lubadus viia Eesti viie jõukama riigi hulka oleks võimalik ehk siis, kui on võimalik minna tagasi minevikku, mil jälle valitseksid Saksa ja Rootsi mõisnikud, kes saavad aru, et on rikkamad, kui rahvas on jõukas. Vana hea eesti heaperemehelikkus tuleb taastada teoinimeste toel.