Arvo Tarmula käib kroonikuna ringi

Foto: Ardi Truija

Ajalehe Lääne Elu kauaaegne fotograaf Arvo Tarmula ütleb kodulinna iseloomustuseks, et Haapsalu on sellise suurusega, kus kõik on jalakäigu ulatuses. Ja ongi, nagu veendume, sest kui 16ruutkilomeetrine Kihnu saar pole midagi jalgsi astuda, siis kolmandiku võrra väiksem Haapsalu pole paljut läbi käia.

Kiiremini kulgeda tahtjad saavad kasutada kolme bussiliini, autoga saabunu ei pea Pärnule omaselt pabistama, et parkimiskellal hakkab aeg täis saama, sest siin ei teata, mis on autode uputus ja tasuline parkimine.

Lahutamatu kaaslane

Haapsalus elab Tarmula 1970. aastast ehk päris ammu, nagu ta ise möönab.

“Üks lapsepõlvesõber kutsus, kuidagi siis tulin KEKi mõõtetehnika inseneriks, töökoormus polnud suur ja sain fotograafiaga edasi tegelda,” jutustab Tarmula. “Kui nõukogude kord lõppes ja kolhooside ehituskontorid laiali läksid, kutsusid tollal ühe sõltumatuma ajalehe, Lääne Elu omanikud mind enda juurde tööle ja seal olen siiani olnud, praegu küll rohkem vabakutselisena.”

Fotoaparaat on Tarmula lahutamatu kaaslane ja saadab teda meie jutuajamiselgi.

Ega filosoofid asjata ütle, et kaks korda ei saa samasse jõkke astuda, sest vesi ei ole järgmisel hetkel enam see, mis varem.

Nii on ka fotodega: võid olla sadu kordi pildistanud sama tänavanurka või maja ja kas või Saare-Lääne piiskopile kuulunud lossi, aga valgus ja pilved taevas pole kunagi enam need, mis eelmisel korral. Selline arusaam pärineb Tarmulalt, kelle lemmikteema on loodus.

“Igal aastal jälgin luigeperesid, kuidas nad pesa teevad, pojad kooruvad, ujuma hakkavad. Kõige tähtsam ongi mere olemasolu, olen Pärnus elanud, nüüd siin, ma ei kujuta ette, et peaksin Võrumaa metsades elama,” nendib ta.

Kolm vaatamisväärsust

Haapsalu kõrgeima tunnustuse vapimärgi pälvinud Tarmula on vaieldamatult oma linna patrioot, kroonik, kes ajalehetööd tehes on jäädvustanud sadu sündmusi, mille väärtus fotopaberil vaid suureneb.

“Ajalehe suurim väärtus on see, mis järele jääb, läheb 15-20 aastat, hakkavad hindama tööd, mida oled teinud,” mõtiskleb ta. “Vanasti oli Liivimaa kroonika, nüüd ajaleht, aga kõik on lihtsam ja odavam, võimalused on uued. Teed sada pilti ja valid ühe välja, silm ka ei pilgu, vanasti pidid iga kaadrit kaaluma, filmi kokku hoidma.”

Need, kelle jalad viivad piiskopilossi, näevad toomkirikus Tarmula tehtud piltidest näitust, millel on jäädvustatud Saksamaal valatud kolme kirikukella torni tõstmine.

“Piiskopilinnus, raudteejaam ja promenaad – need on Haapsalu kolm vaatamisväärsust,” arvab Tarmula, kuid arvukatest legendidest üle kõige on Valge Daami oma. See toob augusti täiskuuöödel suveetenduse ajaks ristimiskabeli akent jälgima arvuka publiku. Kui mõni pruutpaar palub linna tuntuimal piltnikul jäädvustada nende elu tähtsündmus, jalutab Tarmula pruudi ja peiuga sümboolsesse kohta ning sätib nad nii, et taustale jääb Haapsalu tuntuim aken.

Aga külalised jalutab ta kindlasti linna ühte visiitkaarti – rannapromenaadi – vaatama. Kuursaal on puitpitsiga õhuliseks kaunistatud. Puitpits ongi Haapsalu ehitusmeistritele iseloomulik, kuid mitte kõik tagastatud majade omanikud ei rutta selle kuluka taastamisega ning sellest rääkides kostab Tarmula jutust nördimust.

“Seal on meil Aafrika rand, see oli eelmise Eesti Vabariigi ajal liivarand, kuhu igaks suveks toodi liiva juurde, põhiline supelrand hüppetornidega, nüüd käiakse ujumas Paralepa ja Vasikaholmi rannas ning see siin on rohkem puhke- ja jalutusala,” selgitab kohalikku elu- ja ajalugu läbinisti tundev teejuht.

Möödanikku kajastavad rõivastuskabiinide seintel fotosuurendused Pätsu-aegse vabariigi kuurortlinna melust nii, nagu on ajalooliste kõnekate piltide suurendused ka kuursaalis. Neilt jääb silma, et lastest eakamateni kanti siin promeneerides kübaraid.

Tarmula peatub promenaadi sammaste juures kohas, kus lahes jääb nende vahelt paistma jääkaru kuju. “Siin on mu lemmikpildistamise koht, olen siin tuhandeid pilte teinud,” ütleb ta.

Jääkaru ei ole haapsallaste kiiks, vaid üks kujukesi, mis meenutab aega, kui rannaala elavdamiseks oli promenaadi veer üllatavaid kivikujusid täis. Neist on vähe järele jäänud ja kõiki ei saa taastada, aga seos Pärnuga tekib jalutajal siingi, et teha ring peale kujur Amandus Adamsoni loodud päikesekellale “Aja ringkäik elu lõpmatusse”, mille sammas on originaal, kuid 1930. aastatel loodud taiese alus on taastatud.

Tütar Pärnus

Pärnumaalt Kihlepa kandist pärineb Tarmula emapoolne suguvõsa, isapoolseid juuri pidi voolab temas mulgi verd. Vanemate küüditamise järel 1941 elas kooliikka jõudnud Arvo tädi juures Karusselli tänavas ja käis Koidula koolis, nüüdses Vanalinna põhikoolis.

“Pärnus elab mul tütar Kai, õde elab seal, abikaasa isa kodu on seal, nii et ikka käin Pärnus,” räägib ta seotusest noorpõlvelinnaga.

Kutselise ajalehepiltnikuna ümbritsevas muutusi teravsilmselt jälgiva Tarmula sõnul on Pärnu viimasel ajal kõvasti arenenud, näiteks või promenaad, mis ei ole võrreldav nende omaga, ning siin on rohkem ehitatud.

“Tore, et vanalinna osa püütakse säilitada nii Pärnus kui Haapsalus, sest puumajadel on omaette väärtus,” ütleb ta elukogenult.

Tarmula saatel mööda ajaloohõngulisi tänavaid (siin peatus Peeter I, selle trepi peal on pildistatud tsaar Aleksander III peret ja saatjaskonda, kokad ja teenijad kaasa arvatud ) käies hakkab kõrva, kui palju teresid talle öeldakse. Ja tõeks saab tema jutt, et Haapsalus ei ole tõmblemist, kiirustamist.