Juhtkiri: Mängutoos Manilaiul

Pärnu Postimees. Foto: PP

Tagantjärele pole üheselt võimalik lõplikku tõde leida selle kohta, milliseid mänge on Pärnumaal Manilaiul mängitud. Miks kerkisid Manija maastikukaitsealale ebaseaduslikud palkmajad ja seisid seal tubli kümme aastat, enne kui jõuti läbi kõigi kohtuastmete selleni, et kümne hektari suurusele kinnistule püstitatud majad tuleb omanikel lammutada – täpselt nii, nagu keskkonnainspektsioon nõuab.

On selle taga seadused, mis pidevalt muutuvad ja omanikud keerulisse seisu asetavad, on peamiseks põhjuseks planeeringute kehtestamise ja muu asjaajamisega venitavad kohaliku omavalitsuse ametnikud või omaniku absoluutne ükskõiksus maastikualal kehtiva korra suhtes. Paistab, et süüst päris puhas pole ükski osapool.

Omal moel kogu temaatikat laiendades jõudis tõele läbi üldistuse üsna lähedale riigikogu endine liige, praegune manijalane Mark Soosaar, kes tõi esile, et samal moel ehk isegi suuremas määras kui Manilaiul rikutakse seadust kõikjal Eestis. Kui Eestis saavad rikkad ja mõjuvõimsad tegelased keeldudest hoolimata karistamatult kaitsevöönditesse oma häärbereid püsti panna, siis kehtivad topeltstandardid või õigemini, nagu Soosaar sedastas, ei toimi Eesti riik selles osas sootuks.

Muidugi ei saa oma seadusrikkumist õigustada sellega, et teised teevad ka, kuid probleem on suur nii Pärnumaal kui kogu Eestis. Mittetoimiv ja teatud juhtudel läbi sõrmede vaatav süsteem kinnistab kahe Eesti kuvandit veelgi. Rikkad teevad, mis tahavad, vaesem rahvas vahtigu vesise suuga pealt. Kui seaduse järgimine on kohustuslik vaid ühiskonna nõrgematele liikmetele, kelle hulka Manijale majad püstitanud Raimond Pärn siiski vaevalt kuulub, pole Eesti õigusriik ega midagi.