Krismar Rosin: Ajame mere naerma!

Krismar Rosin
, noor inimene
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Krismar Rosin.
Krismar Rosin. Foto: PP

Kas vanemad pärnakad teavad, mis toimub viimasel ajal öösiti promenaadil? Mis toimub üldse suvises Pärnus? Võtame ajalised piirid, näiteks kella üheteistkümnest kaheni.

Rahulikud pärnakad, kelle öörahu on nii mõnigi kriiskav noorsand või preili häirinud, loodavad igasugustele maailmalõpu teooriatele, et selline tsirkus lõpuks lõpeks. Mina näen selles just seemet tulevikku, kasvulava linnale, mis peagi on võrreldav Lõuna-Euroopa kuurortlinnade ja randadega.

Rahvarohkeim suvi

Olgem ausad, tänavusest aastast rahvarohkemat suve pole mina oma noore pensionäri silmadega Pärnus näinud. Mitu aastat settinud arusaam, justkui oleks Pärnu lihtsalt üks väike konnatiik, kus konnadelt võetakse kohe alguses hüppevõime, hakkab haihtuma.

Suvine Pärnu on meeleolukas. Vaadake öist Rüütli tänavat. Värskelt rajatud A.P.T.E.K on puupüsti täis noorukeid, kes uudses ja kohe kindlasti stiilseimas lokaalis inspiratsiooni koguvad. Mängib mõnus muusika, ettekandjad ja baarimehed on arstikitlites ja kogu ruum on sisustatud arsti tavaari ja atribuutikaga.

Rahvast on hordide viisi ja isegi Austria, Saksa ja Šveitsi teadlased on välja selgitanud oma uues uuringus, et kui Sigmund Freud veel elaks, alustaks ta oma järjekordset psühhoanalüüsi käsitlevat teadusartiklit Pärnus, sest väike aperitiiv A.P.T.E.Kis mõjuks paremini kui lumised Alpid.

Muidugi on meil Coco-Loco, kuhu palju satub vanemaid inimesi, kes tahavad testida oma musikaalsust karaokes, ja arvan, et kui Kihnu Virve oleks veidikene noorem ning kui teda oleks suuresti mõjutanud linnastumise mutrid, lõõritaks ta samuti nendega. Samuti oleks virk ja särtsakas tädi kindlasti võimeline ütlema sealsetele dressimeestele: kuulge, ega te jooksurajal ole.

Natukene enne südaööd on puupüsti täis nii Citi, kuursaal, Iiri pubi, Lehtla, Steffani kui teised restoranid ja söögikohad, mis hetkel ei meenu. Kuigi nuge-kahvleid klõbistavad enamasti teisest rahvusest inimesed ja tihtilugu on jutuvada meiesugustele põliselanikele arusaamatu, tundub jutt olevat kuidagi rahulolev, positiivne: ehk ei kirugi nad Mart Viisitamme, vaid hoopis leiavad, et suvine rahvarohke Pärnu on väärt külastamist?

Needsamad soomlased ja rootslased ning teisedki toovad kaasa oma kultuuri, näiteks alati lehvitavad autojuhile, kes neid üle teed laseb. On venelasigi, kes tingimata ei pea Edgar Savisaart parimaks eestlaseks ja kes unustavad pronksiöö, nähes suvepealinna kuldset ööd, kus isegi Urve Palo oleks meelsasti vene keeles nõus teed juhatama.

Võimalik, et nad ei saa siiamaani aru meie noorte suurest BMW-maaniast, mõtlevad sellest kui turunduskampaaniast, kuid unustavad selle peagi, nähes pisikese linna sära, elu ja melu. Siis lähevad nad oma ökonoomsesse Priusesse, vaatavad sonidega dressimehi – ju on sportlased –, viivad auto hotelli ette ja otsustavad jalutada.

Öine Pärnu on ilus

Suvitajad jalutavad mööda Vallikäärust ja näevad sinist silda, mis oma valgusega ei peleta süstlanarkareid eemale nagu Statoili vetsud, vaid toob kohale kunstitudengid, kes punase veiniga tagavad õhtu visuaalsuse. Punane ja sinine loob korrapära ja valvsuse, igal vaiksel võtmisel on juures mentaalne politsei.

Justkui imeväel on kadunud suured tülid, tappaandmised ja idiootsed klipid “Reporteris”, uppumissurmad ja loomalikkus. Tundub, nagu oleks Pärnu suuremaks kasvanud, vaikselt taeva poole kerkimas nagu Vallikääru purskkaev.

Uhke on vaadata, kuidas meie ja nende noored kõlgutavad jalgu kääru treppidel ning räägivad maailmailust, -rahust ja võimalustest, saades inspiratsiooni nii kaunist kohast. Tean, et selleks oli vaja palju higi, vaeva, pisaraid, meenutades kas või vaeseid kalu, kes ei lasknud Mati Kaalul pikka aega öösiti magada.

Jalutuskäik viib edasi jahisadamasse, kus sõbrannad isekeskis arutavad armastuse üle, leides, et selleta ikka ei saa. Tumesinine meri ja jahisadama restorani valgusest kuldseks muutunud jahid annavad nii noortele kui vanadele mõista, et maailm on alati lahti, mine ja avasta.

Jahtklubigi on puupüsti täis, naeratavad ettekandjad ajavad oma kandikutega üha rohkem laudkondi sumisema ja vastutasuks ei saada lihtsalt rõõmumett, vaid rahagi.

Samuti on kaugele vaatavaid noori nii Estonia mälestusmärgi juures kui muulil.

Pikk-pikk, kuid mitte Kolgata tee toob inimesed rannapromenaadile, kus käib tõeline elu.

Mina ei ole oma pika elu jooksul (arvestan oma elu kassiaastates, sest siis on võimalik vanematest paremini aru saada) sellist rahvamassi rannas näinud. Alati on räägitud Pärnust kui rannalinnast, aga vaadates eelmisi aastaid, on rand seostunud ainult päevaste massidega ja öise tühjusega, mil ainult mõni noortepunt klubiks jõudu kogub. Mõningane tunglemine oli kuursaali ja Beach Clubi ees, kuid pikk ja ilus promenaad vaikis nagu Andrus Veerpalu dopinguskandaali puhkedes.

Rannas mängib muusika, päid on meeletult ja meeleolu on ülev, justkui teadustades nii Lõuna-Prantsusmaa kui Hispaania randadele: olete küll aastaid ees, aga saime asja käima. Rahva seas on muusikuid, kirjanikke, tulevasi arste, poliitikuid, sinu ja tema poegi ja tütreid võtmas elust viimast.

Kõige tähtsam on see, et laps naerataks ja oleks õnnelik, mis siis, et väike alkohol sinna juurde käib – meenuta oma ülikooliaega! Kui Raimond Valgre veel elaks ja oleks meievanune, oleks ta samuti promenaadil, võib-olla väikese rummikoksiga ja kuulaks sinule ehk tundmatut ja veidi isegi häirivat muusikat. Jah, see on tõsi, selle selgitas välja uurimusrühm Poolast, kelle teadustööd rahastas Meie Mees.

Ilusat unistamist

Hommikuni jätkub juttu, tantsimist, seltsielu ja valgusmänge. Kindlasti häiritakse Tervise Paradiisi turiste, rannaelanikke ja torisevaid pensionäre. Raske on aru saada, et Pärnu vajab inimesi, ja kui tulevad inimesed, tuleb raha.

Paraku on raske vanemale pärnakale seletada, et ka noor inimene on inimene, mitte Stalini moodi, et pole inimest, pole probleemi. Üritasin paar aastat tagasi ühele siinsele ajakirjanikule selgitada, et meil on natukene noori ka. Peale selle need, kes meid külastavad.

Öine melu annab pinnase luua promenaadist midagi, mis “töötab” 24h nagu rohkem arenenud kuurordid mujal Euroopas. Jah, las tekib uusi hamburgeriputkasid, kui ei meeldi, ei pea vaatama, kuid varsti võib tekkida ka kauni vaate ja miljööga rannarestorane, kuhu sina saaksid sünnipäeva tähistama minna.

Miks peab meri alati hülgehall olema? Ajame ta parem naerma ja ärme nutame kogu aeg niipalju. Jah, see muusika on häiriv pensionärile, kuid ega meie, noored, kadedad ole, võime teha ka õhtuid, kus kõlavad Mati Nuude ja Uno Loop, teie ajastu hitid. Mõistan teid, mul on kassiaastad.

Tahaksin tänada kõiki inimesi, kes on sellele elluärkamisele kaasa aidanud. Eriti juhin tähelepanu Aloha ja Surfiklubi omanikele, kellele ametliku tänu usaldamine siinse linnavalitsuse poolt oleks ainuõige otsus. Otsus, mille taga oleksid nii kohalikud kui mujalt pärit noored. Väike mainimine või tänu ei teeks paha. Ma vaikselt juba kujutlen ja unistan, milline võiks näha Pärnu välja viie ja kümne aasta pärast. Ilusat unistamist teilegi.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles