Pärnu – kas tõesti Eesti kummituspealinn?

Pärnu õlletehas.

FOTO: PP

Sammud, oiged, ohked, külmad tuuled, varjud, karjed – kõike seda võib näha ja tunda Pärnus, mis vähemalt legendide ja lugude põhjal on Eesti kummituspealinn.

Legende liigub nii internetifoorumites, turul kui linnakodanike juturingides. Kui peatada mõni jalutaja ja küsida, kas nad teavad ehk mõnda maja, mida kimbutatakse, on küllaltki tõenäoline, et nad pajatavad loo oma tuttavate tuttavatest, kes elasid kusagil vanas kortermajas ja pidid sealt ära kolima, sest keegi kogu aeg kummitas.

Uskuda või mitte uskuda, selles on küsimus. Pärnu Postimees võttis plaaniks käia läbi rahvasuus kõige levinumad kummitusmajad, et selles ise veenduda. Otsi lolli, kes ei kardaks kolli …

Pärnu õlletehas

Pärnu õlletehase avas perekond Bliebernicht 1879. aastal Et perepea pidevalt Euroopa vahet käis, hoolitses märjukese tootmise eest pereema tütardega. Sellest tulenevalt kummitavat vanas tehases just perenaise vaim, kes vaatavat, et töö ikka käiks.

Hoonete praeguse omaniku Kauko Ruponeni sõnade kohaselt toimub vähemalt kompleksi ühes osas tööstuslik tootmine, seega võib kummitus rahul olla.

Ruponeni jutu järgi võib õhtuti tõepoolest kuulda hääli ja mitu korda on juhtunud, et uksed, mille ta enda teada kindlasti lukku on keeranud, on lukust lahti. Ta arvab, et kui naisterahvas kondabki mööda vanu niiskeid õllekeldreid, on ta tõenäoliselt heatahtlik.

Beti ait

1941. aastal, kui Pärnu juute tabas vahistamiste laine, paigutati arreteeritud Beti aita, mis oli kohandatud kommunistlikes kuritegudes kahtlustatavate kinnipidamispaigaks.

Vangide olukord Beti aidas ei olnud kiita, nagu võib välja lugeda arhiivimaterjalidest, mille hulgas aidas olnute pöördumine: “Sellises seisukorras väikeste laste kannatusi, nälga ja haigusi pealt vaadata on emadele hirmus raske ja valus. Sügis ja talv lähenevad, ööd on külmad; ei ole millega ennast katta ega midagi pea alla panna.”

Pöördumise lõpus kinnitatakse truudust Eesti riigile ja palutakse vähemalt võimalust soojemaid riideid tuua. Lõpuks hukati emad Raeküla metsas ja lapsed vanas sünagoogis.

Sellisest võikast kuriteost on jäänud liikuma jutud juutide vaimudest, kes Beti aida töötajaid ja elanikke rahule ei taha jätta. Maja omanik aga naerab linnalegendi peale ja ütleb, et tema teada ei tapetud aidas kedagi, sama kinnitab hoones aastaid töötanud hulgimüügi personal. Omanik soovib, et kui me kusagilt mujalt mõne vaimu leiame, ehk näitame tallegi.

Juudi sünagoog

Laatsareti 2 hoones, millest praegu küll alles vaid kaks põlenud seina ja mõni kahhelplaat, mõrvatigi 1940. aastal juudi lapsi. Pärnu juudi selts on korduvalt tahtnud maja taas enda valdusesse saada, et sinna vähemalt laste nimedega mälestustahvel panna, linnavalitsus aga ei taha lagunenud puumajast loobuda, sest juutidel olevat õigus ainult sünagoogi alusele maale.

Maja või seda, mis sellest järel on, ümbritsevad aga juba aastaid kuulujutud laste vaimudest, kes öösiti valdustel oma emasid otsivad. Kommentaare ei õnnestunud ümberkaudsetelt saada.

Närvekõditav koht on Laatsareti tänav mitmel põhjusel, sest endise sünagoogi kõrvale jäävad nii tühi vanglahoone kui kummituslossina mõjuv vana haigla hoone. Õlletehase omaniku Kauko Ruponeni sõnutsi tahtis ta kunagi vanglahoone ära osta, et sinnagi tootmine kolida, aga seal olevat halvad vaimud.

 Vee 6

Katariina kiriku kõrval olev kahekorruseline puumaja pidavat endas öösiti peitma musta munka, kes kõnnib ühe tunni kaupa toas edasi-tagasi ja ohkab kurvalt. Ilmuvat ta just keskööl ja ikka küünlaga käes.

Maja alumisel korrusel asuva poe müüja Karin kinnitab: “Mina pole küll absoluutselt midagi kuulnud, kuigi töötan siin 1972. aastast ja tunnen kõiki elanikke, ei ole kuulnud, et keegi midagi kaebaks.”

Kunstide maja

Praeguses kultuurikojas Pärnu Kunstide majas asus pärast sõda miilitsaosakond, rõõmsates toonides seinad olid tollal tumedaks võõbatud ja ruumides liikusid korravalvurid ja pahategijad, samuti inimesed, keda NKVD süüdistas riigi reetmises.

Kunstide maja töötajad on puhkusel, küll on avatud keldrikorrusel asuv muusikariistade pood. Müüja Andrus on teadlik, et ühes praeguses laoruumis oli kunagi piinakamber, kus mõni inimene olevat hinge heitnud, aga tema ei ole ühtegi häält ega oiet kuulnud ja pillidki ei mängi ilma muusikuteta. Ehk on laste hea energia ja kaunid kunstid kõik halva majast minema ajanud?

Ammende villa

1905. aastal valminud villa on näinud mitut perekonda, hoones on asunud näiteks Saksa ohvitseride kasiino, sanatoorium ja restoran. Praegu on villa koduks paljudele linnakülalistele.

Naised saunas rääkisid, et öösiti on luksuslikus hoones kuulda klaverimängu ja samme.

Vastuvõtujuht Aldo Rebane pajatab, et vana majaga on selline lugu: piisab maja ühes nurgas kellelgi kõndida, kui teises nurgas on samme kuulda. Klaverimängu jutt olla suisa totrus.

Nikolai ja Pika tänava nurk

Linna kuulsaim kummitusmaja asub Nikolai ja Pika tänava nurgal, kus asus 13.-14. sajandil rajatud Nikolai kirik. Pärast Teist maailmasõda jäid kirikust alles vaid varemed ja 1954. aastal lasti needki õhku. Rusude seest olevat leitud palju inimluid, mis tõenäoliselt kuulusid kirikusse maetud sakslastele. Bareljeefidega hauaplaadid olevat prügimäele viidud.

Nüüd ei saa hinged rahu ja elanikud samuti. Küll on kuulda koputusi 3. korruse akendele ja ustele. On kuulda nuukseid ja ohkeid, altari kohal mängib vanade kirikupühade ajal orel, aeg-ajalt löövad kirikukellad. Üks majaelanik teab rääkida, et tõepoolest, mõnikord on kuulda, kuidas keegi ohkab, kuigi ta on üksi kodus, mõnikord on kuulda koputusi. Temagi teab perekondadest, kes kummituslike sakslaste pärast majast on lahkunud.

Seegi maja

Seegi maja on teadaolevalt Pärnu vanim maja. On oletatud, et maja ehitati algselt 1250-1350, aga täpset vanust ei oska keegi tuvastada. Arvatakse, et tegu on vana kõrtsiga, mis 1544. aastal müüdi Tori kirikuhärrale, 1658. aastal ehitati sinna aga seek ehk hospidal, millest on nime saanud Hospidali tänav.

Seek oli haigete ja invaliidide varjupaik, mida peeti üleval annetustest. Hiljem on samas majas olnud vanadekodu. Sellest jutud, et majas kondavad kiuslikud vaimud, kes praegugi almust küsivad. Tundmatuks jääda sooviv teenindaja rääkis maja keldritest, mis õhtuti tõesti kõhedust pidavat tekitama, loo sellest, kuidas teisel töötajal tanu peast tõmmatud. Õhtuti olevat kuulda jooksusamme ja ketikõlinat.

Tagasi üles
Back