/nginx/o/2016/02/19/5064433t1h7a67.jpg)
/nginx/o/2011/07/25/683620t1h8763.jpg)
Kaheksakümnendate lõpul ja üheksakümnendate algul oli igal endast lugupidaval eesti perekonnal oma kodustatud soomlane. See siis taris sukkpükse, kohvi, hambapastat, teksaseid, Jenkki nätsu, sinise nunna veini ja muud defitsiiti.
Hõimurahva(ste) veidrused
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Soomlastel polnud midagi omakorda kodustatud eestlase vastu, kes hankis imeodavalt kudumeid, Linda nahkehistöid, Kalevi komme, odavat viina ja Vana Tallinna likööri.
Edasipüüdva eestlase staatuse sümbol oli Soomest toodud, parasjagu ära trööbatud, aga ikkagi välismaine Datsun Cherry. Esimesed margad teeniti maasikapõllul küürutades.
Ajad on muutunud, aga sageli perekonniti suhtlemine üle Soome lahe on jäänud.
Soomlaste hulgas on küllalt neid, kes alles fotosid vaadates saavad teada, et olid käinud Eestis ja põiganud Pärnussegi. Osavad ärimehed hoolitsevad, et hõimuvelledel kainusfront liiga kaugele ei tungiks ja soodsa hinnaga vodka teeb endiselt varblastest kotkaid. Õnneks kohtab viimasel ajal palju selliseidki soomlasi, kellele 40 kraadi tähendab midagi muud.
Soomlasest peavad Eestis kõik aru saama ja tema keelt oskama, ta ise meenutab pigem venelast, kes ühtki muud dialekti naljalt külge ei võta.
2.50 eurot pooleliitrise õlletoobi eest on soomlasele Pärnus kallim kui 4.50 eurot 0,4-liitrise õlleklaasi eest Helsingis.
Soomes võid söögikohas oodata pool tundi, ilma et keegi sinu vastu huvi tunneks. Pärnus peab soomlane ruttu söönuks saama isegi juhul, kui teenindaja ütleb, et praega läheb aega kuni tund.
Enamik soomlasi kardab elektrilisi kätekuivateid, seevastu tualettpaberit võivad nad konsumeerida üllatavates kogustes. Kui Soomes paluvad kirjad hotellitoas suhtuda loodusesse säästlikult, siis siin jääb soomlastest mulje, et Eesti loodusressurss (eriti vesi) on ammendumatu.
Igas soome kodus särab üks ruum 24/7 tuledes – see on WC, mida toidavad Imatran Voima OY ja Olkiluoto tuumajaam. Seetõttu peab neile andestama, et Pärnus ei tule põhjanaabril mõttessegi pärast WC kasutamist enda järelt seal valgus kustutada.
Eestis – Pärnu pole siin miski erand – peab soomlasele kõik olema odav ja fikseeritud hindadega, tehku vaba turg mida tahes.
Soomlane ei hiilga riietumisel maitsekusega, kuid kiiduväärt on tema ükskõiksus moe suhtes – peaasi, et see, mis seljas, oleks endale mugav.
Soome ja Somaalia üks erinevus seisneb selles, et Somaalias ei ole (veel) piisavalt palju soomlasi.
Enamik soomlasi õigustab oma valitsuste Nõukogude Liidule pugejalikku käitumist, kuid on uhke Talve- ja Jätkusõjas kordasaadetu üle. Põlissoomlased tegid Soomes ilma, eestlased ootavad põnevusega, kas meie järgmistele valimistele ilmuvad Padueestlased.
Kui soomlasel on valida keedu-, prae- ja “vabaduskartulite” vahel, valib tema millegipärast friikartulid. Soomlane teab maast madalast, et nuga on kõri tarvis, sestap on noorte söögilauakombed kesised. Väiksemate soomlaste puhul jätkub friikartuleid ja tomatikastet nii lauale kui laua alla.
Soomlane on õppinud sööma kanget Eesti sinepit. Seepärast serveeritakse pubides leivakorv lauale sageli koos praega, et näljased suvitajad sinepit leivaga enne pintslisse ei paneks ja siis mõlemat juurde ei küsiks.
Soomlastel võib väga kergelt “põhi alt ära minna” ja siis pole imestada, et üks ja sama inimene on poole tunni jooksul kolmandat korda vetsujärjekorras.
Soomlane elavneb silmanähtavalt, kui näeb Torile suunavat teeviita (tori – turg).
Kuigi pärast eurole minekut on soomlase käsi jootraha andma raske, muutub see jälle kergemaks eestlasest sõbraga topsi tõstes, ja siis saab soomlanegi aru, et määrdunud alukates Sami Lotila on tegelikult ilmastikunähtus, millele pole mõtet tähelepanu pöörata.