Pikemalt sellel peatumata ütlen, et selliseid kirjanikke on palju ja mitme tähtsus meie kirjanduselus Jakobsoni omast suurem. Räämalgi on kasvanud peale Jakobsoni veel meie kirjandusellu olulisi jälgi jätnud Karl Mihkla, Arno Vihalemm, Kalle Kurg, Villu Kangur, Valter Ojakäär ja Rein Veidemann.
Naiskirjanikerohke Pärnu
Jätan nüüd kirjamehed rahule, aga neid on veel palju, ja püüan näidata, et Pärnuga on seotud rohkem naiskirjanikke kui üheski teises Eesti linnas. Välja arvatud tartlane Anna Haava, on kolm ülejäänud Vene tsaariajal tegutsenud Eesti esimese põlvkonna naiskirjanikku seotud Pärnuga.
Kõigepealt Lydia Koidula (1843–1886), kelle põrm toodi Kroonlinnast Tallinna Metsakalmistule 1946, kuigi pealinnaga polnud kirjaneitsil erilist seost. Pärnus oli juba ümbermatmise ajal kaunis sammas Koidulale. Tartus, kuigi see oli luuletaja peamine loomelinn, pole tema mälestuse jäädvustamisele erilist tähelepanu pööratud. Koidulauliku noorpõlvekodus, vanas Ülejõe koolimajas on memoriaalmuuseum, kus on lavastatud Koidulast näidendit. Ta sünnikohas Vana-Vändras on mälestuskivi. Pärnus on Koidula-nimeline gümnaasium. Kirjaneitsi mälestus on paremini jäädvustatud kui valdaval osal meie suurkujudest.
Vändra mail sündis teinegi Pärnuga tihedalt seotud naiskirjanik, ajakirjanik ja pedagoog Lilly Suburg (1841–1923). Tema asutas Viljandis Eesti esimese naisteajakirja Linda ja oli vastutav toimetaja. Toimetas ka Perno Postimeest. Rajas ja juhatas Pärnu tütarlastekooli. Peale jutustuste avaldas publitsistikat ja mälestusi.
Kolmas, peamiselt tsaariajal tegutsenud kirjanik Elisabeth Aspe (1860–1927) alustas kirjanduslikku tegevust kaastööga Eesti Postimehele. Koidula oli tuntud luuletajana ja Suburg ajakirjanikuna, Aspet on aga peetud eesti realistliku proosakirjanduse teerajajaks. Kõik kolm on õppinud saksakeelses Pärnu tütarlastekoolis.
Järgmised neli Pärnuga seotud naiskirjanikku on küll tsaariajal sündinud, kuid kahe vanema loometegevuse hiilgeaeg jääb Eesti Vabariiki, kahel nooremal küünib aga anneksiooniaega.
Agnes Taar (1897–1976) sai kutseliseks kirjanikuks 1928. Oli viljakas peamiselt lastekirjanduse põllul. Mitu näidendit on olnud edukad. Kirjutas veel romaane, lastenäidendeid, libreto A. Wirkhausi operetile ”Veskineiu” ja muud. 1950 heideti ta süüdistatuna kodanlikus natsionalismis koos Betty Alveri, Kersti Merilaasi, August Sanga, Johannes Semperi (kolm viimast ka tihedalt seotud Pärnuga) ja teistega ENSV kirjanike liidust välja.
Liis Raud (1903 Tori – 1984) oli kirjandusmuuseumi teadur ja Tartu ülikooli dotsent. On üllitanud lastejutte ning raamatu Faehlmanni ja Kreutzwaldi elust ja loomingust.
Leida Kibuvits (1907–1976) debüteeris 1932 Looduse romaanivõistluse võitnud romaaniga ”Soomustüdruk”. Seejärel kirjutas igal aastal romaani, kuni 1937 häälestus novellidele. Avaldas ajakirjanduses kirjanduskriitikat, följetone, olustikukirjeldusi ja vesteid. On tõlkinud Goethet ja Stefan Zweigi. Ta vangistati 1950 poliitilistel motiividel. Naasis Siberist 1954. Leida Kibuvitsa romaanide kordustrükid on ilmunud viimaseil aastailgi.
Kersti Merilaas (Sang, 1913–1986) debüteeris Loomingus 1935. Esikkogu tõi talle üldise tunnustuse. Tema luules olid olulised sotsiaalse õigluse motiivid. 1950 langes ise ebaõiglaselt põlu alla. Ta teoseid ei avaldatud.
Järgmised neli eesti naiskirjanikku olid pagulased. Nad kõik jätsid suurel minekusügisel 1944 kodumaa. Neist esimesed kaks olid siis juba täiskasvanud ja lahkusid Eestist omal käel. Teised kaks olid pagemissügisel veel lapsed, nende eest otsustasid vanemad.
Magda Pihla (1908–1989) oli 1940–1943 Jõõpres ja 1943–1944 Pärnus koolijuhataja. Sügisel 1944 pages Saksamaale, kust hiljem siirdus Torontosse. Oli mitmekülgselt andekas. Biograafilistes leksikonides on teda nimetatud kirjanikuks ja kunstnikuks. Ta on kirjutanud mitu romaani ja tema taieste näitused on olnud korduvalt väljas Torontos Eesti Majas. Vähe sellest. Ta on ise viisistanud oma luuletusi. Magda Pihla suri Torontos.
Asta Villmann (Linnolt, 1916–1984) oli aastast 1937 näitleja Endla teatris. Sügisel 1944 pages Rootsi, kus abiellus Pärnus kasvanud arsti Erik Linnoltiga. Siirdunud Kanadasse, lõpetas Briti Columbia ülikooli ajaloolase diplomiga ja USAs veel Yale’i ülikooli draamakooli kunstimagistrina. Oli Hartfordi konservatooriumi draamaosakonna juhataja. On kirjutanud luule-, novelli- ja mälestustekogusid.
Madli Puhveli (Hansen, 1939 Tallinn) sidumine Pärnuga on ehk küll mõnevõrra meelevaldne, kuid ta juured on Päriveres. Tema isa Jüri Hansen oli lõpetanud Pärnus gümnaasiumi, kes Pärivere vanima perepojana oli selle suurtalu ja veski pärija. Kui Madli oli viieaastane, tuli pagemine. Jõudnud Rootsi kaudu Kanadasse, viis pagulastee ta Los Angelesse, kus ta sai California ülikooli õppejõuks. Abiellumine sama ülikooli keeleteadlase Jaan Puhveliga tõi majja kirjanduse. 20. sajandi lõpukümnendeil aktiviseerus USAs naisliikumine ja kasvas huvi naiskirjanike vastu. Madli kirjutas Pärnu Koidulaulikust ingliskeelse raamatu ”Symbol of Dawn”, mis teda seobki enim Pärnuga.
Helga Nõu (Raukas, 1934 Tartu) asus kooliharidust omandama Pärnu 5. algkoolis. Suurel minekusügisel 1944 pages pere Rootsi, kus Helga omandas pedagoogihariduse ning tegutses kooliõpetajana Stockholmis ja Uppsalas. Tema esikteos ”Kass sööb rohtu” ilmus 1965. Helga Nõu on viljakamaid pagulaskirjanikke. Trükitud on ligi 20 teost Lundis, Stockholmis, Tallinnas ja Tartus. Ta on tõlkinud Astrid Lindgreni ja teiste teoseid rootsi keelest eesti keelde ja enda teoseid rootsi keelde. Tema teoseid on tõlgitud veel soome, läti ja vene keelde. On abielus arstist kirjaniku Enn Nõuga.
Helgi Kauber (1926 Tori Tohera – 2000) asus küpse naisena elama Hiiumaale. On avaldanud luuletusi.
Ilmi Kolla (1933 Pärnu – 1954 Tallinn) ilmutas end väga noorelt andeka luuletajana. Haigestus 16aastase tütarlapsena tuberkuloosi, millest ei paranenudki. Tema varaküps tõsine ja hell luule on ilmunud postuumselt luulekogudes.
Lehti Metsaalt (1933 Pärnu – 2003) on tegutsenud literaadi ja ajakirjanikuna. Olnud Vändra masina-traktorijaama ajalehe toimetaja. On avaldanud kassetikogumikus ”Tähtede langemise ööd” lühiproosat.
Ingrid Rüütel (Ruus, 1935 Tallinn) evakueerus sõja puhkemisel 1941 koos emaga Venemaale. Pärast naasmist elas Pärnus, kus lõpetas Koidula keskkooli. Ta ei ole kirjanik kanoonilises mõttes, kuid raamatuid on ta kirjutanud. Folkloor, mille uurimine on tema elutöö, on luule, täpsemalt küll rahvaluule. Ent rahvaluulegi on pärast kirjapanemist kirjandus. Soomlased on seda mõistnud ja kaasanud Ingrid Rüütli oma kirjanike liidu liikmeks.
Tiia Kriisa (1941 Tallinn) sai tuntuks näitlejana Endla teatris. Viimasel ajal on temalt ilmunud mitu mälestusteraamatut. Tiia on abielus Pärnu juurtega näitleja ja õppejõu Ingo Normetiga.
Krista Kajar (Eha Pirso, 1943 Varbla) on taluperemehe tütar. Lõpetanud Saulepi alg- ja Tõstamaa keskkooli, omandas Tartu ülikoolis eesti filoloogi diplomi. On tegutsenud vabakutselise poeedi ja prosaistina.
Helju Rebane (1947 Tallinn) on ENSV teaduste akadeemia liikme, Pärnus sündinud ja õppinud Jaan Rebase tütar. Matemaatikateaduskonna kõrval Tartus on õppinud filosoofiat Moskva riiklikus ülikoolis. Proosat on avaldanud ajakirjades Looming, Noorus, Tallinn ja Vokrug Sveta. On kirjutanud raamatu ”Väike kohvik”. Helju küll noorusaastail Pärnus pole elanud, kuid nüüd on tal Karusselli tänaval maja, kus veedab suvekuud ja kuulub õigusega Pärnuga seotud naiskirjanike hulka.
Marianne Mikko (1961 Võru) on lõpetanud Pärnu I keskkooli (ühisgümnaasium) ja Tartu ülikooli raadioajakirjanikuna. Töötanud Eesti Raadios, teinud saateid ETVs, olnud toimetaja Eesti Ekspressis ja Eesti Päevalehe erikorrespondent Brüsselis, saatejuht ning kuukirja Diplomaatia toimetaja. Olnud Euroopa Parlamendi ja on praegu riigikogu Pärnumaalt valitud liige. On kirjutanud ülevaateteose Moldovast.
Kati Murutar (Vasar, 1967 Pärnu) on lõpetanud Ülejõe gümnaasiumi. Kirjutama hakkas koolitüdrukuna. Tollases Pärnu Kommunistis on arvukalt Kati Vasara nime all ilmunud artikleid. Praegu on Kati Murutar viljakaim kui mitte Eesti kirjanikest, siis kindlalt loetletud Pärnuga seotud kirjanike hulgas – noorim ja viljakaim.
Pärnumaal on sündinud, Pärnus koolis käinud, elanud ja loometegevuses olnud vähemalt 20 naiskirjanikku. Võib-olla leiab hoolikal otsimisel meie naiskirjanike suurest perest rohkem vaid Tallinnaga seotud õrnema soo kirjutajaid.
Muuseum Pärnuga seotud kirjanikele
Meestest ei hakka praegu rääkima. Nii ei saa väita, et Pärnu on andnud Eestile vähe kirjanikke.
Muutmaks Pärnut külalistele külgetõmbavamaks, võiks kaaluda Räämalt pärit kirjameestele sammastikku. Küllap kohti jagub. Või on jõe äär juba ära jagatud? Ja kui linavabrikule paremat rakendust ei leita, võiks seal olla muuseum kõikide Pärnuga seotud kirjanike teostega. Neid jagub hulgale riiuleile. Alates Rosenplänterist. Ainuüksi M. J. Eiseni loomingust saaks mitu riiulit täis.
Ka võiks seal olla Rääma (vaeste-patuste alevi) muuseum. Seal võiks olla aleviosa makett. Maketid on huvitavad, eriti kui seal midagi liigub. Seal võiks olla töötav kudumismasin (seoses Jakobsoniga) ja keraamikatöökoda (seoses Vihalemmaga).
Pärnu on andnud Eestile andekaid kunstnikke, kelle töid tasuks eksponeerida. Viinistust tehti vaatamisväärsus, miks ei võiks Räämast seda teha. Rääma on huvitav linnaosa, mille juba Jakobson kirjutas kuulsaks. Jätkakem. Muuseumi huvitavaks tegemiseks on sadu võimalusi. Rääma andekad inimesed ja nende töö väärivad jäädvustamist.
/nginx/o/2011/06/13/626302t1h2c86.jpg)