/nginx/o/2011/07/26/684956t1h9406.jpg)
Pärnu linnas oli 2009. aastal sotsiaalkindlustusameti andmetel täisealisi erivajadusega inimesi, kellele oli määratud puude raskusaste, 3228 ehk 8,8 protsenti elanikest. Need on inimesed, kellele on määratud puue ja kes vajavad igapäevaeluga toimetulemiseks juhendamist, kõrvalabi või järelevalvet. Seda võivad neile pakkuda pereliikmed või teised lähedased isikud ning seda saab tagada rehabilitatsiooni- ja sotsiaalteenuste kaudu.
Rehabilitatsioon ja sotsiaalteenuste korraldamine erivajadustega inimestele on riigi ja kohalike omavalitsuste ülesanne. Peamine eesmärk on siin toetavate ja inimeste iseseisva toimetuleku parandamisele või säilitamisele suunatud teenuste pakkumine erivajadusega inimesele temale võimalikult sobivas keskkonnas. Erivajadus võib olla kaasasündinud või elu jooksul kujunenud/tekkinud.
Kui inimene on oma lapsepõlve ja/või varasema aktiivse elu elanud linnakeskkonnas, võib tervisliku seisundi muutudes tema jaoks olla sobiv jätkata oma elu rehabilitatsiooni- ja sotsiaalteenuste toel jätkuvalt linnakeskkonnas.
Teenused, mida erivajadusega inimesed oma toimetulekuks vajavad, võib jaotada lihtsalt sotsiaalteenusteks, mille korraldamise kohustus on peamiselt kohalikul omavalitsusel, ja erihoolekandeteenusteks, mille korraldamise ja finantseerimise on taganud riik. Erihoolekandeteenuste hulgas on ööpäevaringsed hooldusteenused puude eri raskusastme ja puude liigiga inimestele.
Pärnu linnas osutavad erivajadustega inimestele sotsiaalteenuseid ja erihoolekandeteenuseid SA Pärnu Haigla psühhiaatriakliiniku päevakeskus, erivajadustega inimeste rehabilitatsioonikeskus ja MTÜ Maarjakodu.
Nende asutuste teenused on kättesaadavad tööajal. Ööpäevaringset erihoolekandeteenust erivajadustega inimestele ei osuta praegu Pärnu linnas ükski asutus. Pärnu maakonnas on sellised asutused vaid Vändras ja Toris.
Enamik peredest, kelle liikmete hulgas on ööpäevaringse erihooldusteenuse vajajaid, on oma pereliikme pidanud teenusele paigutama hoopis teise maakonda, kust on lähedasega kontakti hoida ja sidet säilitada raske. Selle tõttu on nii mõnigi pere otsustanud erihoolekandeteenust mitte kasutada ning erivajadusega pereliikme järelevalve ja abistamine on lähedaste õlul.
Sotsiaalkindlustusameti andmetel on Pärnu linnast pärit inimesi sobiva ööpäevaringse erihoolekandeteenuse saamiseks järjekorras 20-30. Peale selle on üle Eesti paiknevates erihoolekandeasutustes Pärnu inimesi, kes sooviksid kindlasti saada teenust oma kodukohale lähemal.
Pärnu linna erivajadustega inimesed elavad meie keskel oma igapäevast elu, võimalusel kasutavad toetavaid teenuseid ja vajadusel saavad aktiivravi, mida pakub neile haigla. Mida rohkem on linnas toetavate sotsiaalteenuste osutajaid, kes suudavad pakkuda eri puude liikidega inimestele vajalikku järelevalvet, juhendamist ja kõrvalabi, seda paremad on võimalused puuetega inimeste ja nende perede toimetulekuks. Seda enam on linnas tagatud sobiv ja turvalisem keskkond kõikide linnakodanike jaoks.
Seni on Pärnu maakonnas ja linnas erihoolekandeteenuste kohtade arv olnud pärnumaalaste vajadusest oluliselt väiksem. Võib-olla seepärast, et nad on meie silme alt ära, me ei näe neid enda ümber, oleme nad unustanud.
Möödunud aegadel oli tava teine: puudega inimesed eraldati aktiivsest ühiskonnaelust ja paigutati enamasti linnast eemal asuvatesse asutustesse. Õnneks on sellised ajad möödas ja erivajadusega inimestel on õigus tunda end täisväärtusliku osana ühiskonnast, kellel on samuti õigused ja kohustused ning valikuvabadus.
Ühiskonna arengutaset pidi saama hinnata selle järgi, kuidas ta suhtub oma kõige nõrgematesse liikmetesse. Sama võiks öelda kogukonna kohta.