Pärnu Postimehe ajakirjanik Urmas Hännile väisas Eesti ja Pärnumaa piiri vahetus läheduses paiknevat Ainaži muuli (läti keeles mols) ning tegi kahetsusväärse tähelepaneku, et lõunanaabrite väikelinn suudab oma muuli palju paremas korras hoida kui Eesti suvepealinn oma samasugust sümbolit.
Pärnu muuli on aastakümneid linna ühe sümbolina reklaamitud ja sellega on seotud nii kombetalitusi kui legende.
Pea igal põlispärnakal on muuliga mõni kena mälestus seotud ja Pärnu Mündikodagi plaanis meenemündi just muuli, selle ajaloo ja meeldiva auraga siduda.
Paraku pole see aura praegu just kõige meeldivam. “Muuli veeres Pärnu randa viiv rada on ohtlik: üle haisva sonni viiv kipakas sillake ähvardab kohe ära laguneda,” kirjeldas kolleeg Hännile eilses lehes juurdepääsu suvepealinna väärikaima ajalooga sümbolini.
Pärnu linnavalitsuse ametniku teatel pole linnal niigi palju raha, et hingevaakuvat puitsillakest korda teha. Seda on nüüd küll väga raske uskuda, pigem on asi ikka probleemist möödavaatamises ja huvipuuduses.
Suuremas pildis pole muuli ümbruse sööti ja tähelepanuta jäämine Pärnus paraku sugugi midagi enneolematut. Juba pikemat aega loevad lindilõikamised ja uusrajatised kordades enam kui olemasolevate korrashoid.
Ühel hetkel muutuvad nii renoveeritud Rannapark kui Vallikäär samuti harjunuks ja senist kogemust arvestades lüüakse sealgi toimuvale viimaks käega, keskendudes millelegi uuele ja põnevale, et saaks aga kõnet pidada ja linti lõigata. Pole vahet, kes parasjagu linnavalitsust või volikogu tüürib, käitumismuster on sama.
Pärnu sümbolid ja vaatamisväärsused, nii uued kui vanad, vajavad pidevat hoolt.
Kui ise ei oska, tuleb lätlaste juurde õpipoisiks minna, et meie muul niisama kena välja näeks kui nende mols.