/nginx/o/2011/07/29/689692t1h5d52.jpg)
Tõstamaa mõisakooli külastajaid võtab vastu heledapäine ja rõõmsameelne Liina Käär, kes puistab nagu varrukast lugusid kolmest parunist, näitab ruume ja kustutab all keldris tule, et tõestisündinud kummituselugusid rääkida. “Mul on nii põnev töö,” ütleb ta.
Seisame poolesaja kilomeetri kaugusel Pärnust kauni mõisamaja jahedas muuseumikeldris. Meie ümber on hulk eksponaate, millest igaühe kohta on perenaisel rääkida oma lugu. Näiteks hiirte näritud saani tõi ta hoiule ühest Tõlli küla kuurist. Suti külast on aga pärit kaks paari ratsapükse, millest üks paar täitis kogu keldri nii vänge haisuga, et see tuli minema viia.
Kui Liinal mõni aasta tagasi igapäevasest Pärnusse tööle sõitmisest villand sai, tuli otsus mõisatööle kandideerida ühe päevaga. Tema põhitöö ongi muuseumi arendamine, kuid teine töötaja on praegu kodune ja tuleb teha kõike, mida mõisas vaja.
Giiditöö ja sotsioloogia
Mõnikord tuleb Liina hommikul tööle, plaanides istuda kogu päeva oma töölaua taga korstnasaalis ja kirjutada valmis mõni aruanne, mis ammu oma järge ootab, õhtul koju minnes aga avastab, et pole arvuti taha jõudnudki. Vahele on tulnud paar inimest, keda projektide kirjutamisel abistada, grupid, kellele maja näidata, või mõni kohalik, kes soovib näiteks oma vana klaveri muuseumis deponeerida ajaks, kui kodus remonti tehakse.
Liina on mõisamajaga nii kokku kasvanud, et peab seda oma teiseks koduks, kus veedab suurema osa ööpäevast. Kui ta samas majas kaksteist aastat koolis käis, polnud renoveerimistöödega veel alustatud. Nüüd saab külalistele näidata kauneid kordatehtud ruume, millest igaühega on seotud põnevaid lugusid.
Suvel keeb elu mõisahoones täistuuridel: ülakorruse saalis käivad “Pruutide kooli” lavastuse proovid, majauksed on külalistele avatud ja mõnel nädalal tuleb vastu võtta kuni kümme ekskursioonigruppi.
Kui sotsioloogiat õppinud, Tartu ülikooli Pärnu kolledžis projektijuhina töötanud ja seal loenguid pidanud naine mõisa tööle tuli, ei teadnud ta muuseumitööst suurt midagi.
Näiteks hakkas üks savikauss ühtäkki valget kobrutavat ollust välja ajama. Liina uuris ühe ja teise kogenud inimese käest, millega võib tegu olla. Lõpuks taipas keegi muuseumikülastajatest tükikese sellest valgest ainest suhu pista ja selgus, et tegemist on soolaga, mis temperatuuri kõikumise tagajärjel kausi pooridest välja hakkas voolama. Kuid kauss läks pesemise käigus kogemata katki.
Kogemused on tulnud töö käigus ja kui vallarahvas ükshaaval oma kodudest vanu esemeid eksponaatideks toob, on perenaisel hiljem põnev nende kohta kuuldud lugusid edasi jutustada.
Ekskursioone juhtides saab abiks võtta sotsioloogi teadmised. Tavaliselt pakub igale külastajale huvi see, mida ta on varemgi kusagil näinud ja mille kohta tajub, et see on tema endaga seotud. “Sellisega ma sõitsin,” hõikab seepeale fotograaf Ants, kes on leidnud vanaaegse jalgratta. Kui isiklik side leitud, kuulavad külalised giidi juttu tähelepanelikult ja räägivad ise lugusid juurde.
Liina teab, et giid peab rääkides oma jutule kaasa elama, tal peab endalgi põnev olema. Kõige hullem on see, kui muuseum on väga huvitav, kuid giid käib seal halli näoga ringi.
Igale grupile tuleb läheneda isemoodi. Kui giid kutsub rahva seast enda juurde kolm meest, keda jutu ilmestamiseks siin kunagi tegutsenud lolliks, hulluks ja targaks paruniks nimetada, tuleb neile enne seda hoolega silma vaadata – oleks ju kurb, kui valituks osutuks keegi, kes näiteks hullu paruni tiitli peale solvub.
Grupiga majas ringi liikuminegi on omaette oskus. “Gruppi peab tunnetama, olen seda töö käigus õppinud,” ütleb Liina. Näiteks vanemate inimeste puhul võtab ühelt korruselt teisele roniminegi tavalisest rohkem aega.
Mõnel töisemal päeval võtab treppidest üles ja alla ronimine Liinagi võhmale – siis tuleb ülemise korruse korstnaruumist alla keldrisse muuseumi ronida mitukümmend korda. Kord oli majas saja inimesega laager, kellele tuli korraldada kohvipause ja tegevusi. Liina juures praktikal olnud neiu kasutas sel päeval sammulugejat, mis luges kokku 37 000 sammu.
Hea energia ja kummituslood
Perenaise üks lemmikruume on püramiidtuba, mille lakke joonistatud maagilise märgi all tuntakse teistsugust energiat. “Siin on väga hea olla, meeled lähevad lahti ja tekib teistsugune tunne,” ütleb Liina. Ta soovitab kõigil sellest laemaalingust pilti teha ja fotot endaga kaasas kanda, siis toob see õnne. Ta ise hoiab selle märgi pilti alati koos telefoniga enda läheduses.
Kord sisenes ruumi 40-liikmeline grupp, kellele Liina maagilisest märgist midagi polnud rääkinud. Millegipärast seisid nad nii, et märgi alune põrand jäi täiesti tühjaks. Mitu külalist on öelnud, et selle laemaalingu all hakkavad neil käed surisema.
Laste lemmikosa ekskursioonist on aga see, kui jõutakse keldri tagumisse ruumi, giid kustutab tuled ja räägib tõestisündinud kummituslugusid. Vahel sekkub jutuajamisse tellitud kummitus.
Kui Liina oli alles mõisa tööle tulnud ja keldris hoiti koli, jäi ta õhtul kella kuue paiku üksi sinna koristama. Ühtäkki tundus, et keegi vahib teda. Ringi vaadates polnud kedagi näha, kuid tunne 40-50aastase mehe kohalolekust läks järjest tugevamaks. “See oli nii veider. Lõpuks ütles mu närv üles, lasin lihtsalt jalga,” tunnistab ta.
Kuigi naine varem kummituslugusid ei uskunud, teab ta nüüd kindlalt, et mõisas kummitab. Ta on hiljemgi tundnud, et pole keldris üksi, ja väldib õhtuti sinna minemist. Teisedki on väitnud, et nägid majas naisefiguuri ringi liikumas või tundsid, kuidas keegi neid vaatab.
Kui ekskursioonile tulnud lastegrupid on keldris kummituslugusid kuulamas käinud, räägivad nad sellest veel pööningukorrusele jõudeski edasi.
Maal on kõik olemas
Liina soovib, et kõigil külalistel oleks tema juttu põnev kuulata. Seepärast ei taha ta vastu võtta üle kolme ekskursioonigrupi päevas – viimased kuulaksid muidu kähiseva häälega väsinud giidi.
Kui suhtlemisest villand, teeb naine koeraga tiiru metsas või sügab kassi. “Maal on tore elada, sest saab hästi palju üksi olla,” ütleb ta. Kodukohas võib minna metsa kas või kõige jubedamates dressipükstes. “Kui kohtangi metsas kedagi, siis tõenäoliselt nad tunnevad mind ja teavad, et mul on kodus kapis mõni korralikum riideese ka,” naerab Liina. Kord, kui ta linnas elades lihtsates dressides poodi läks, vaatas müüja teda nii kummaliselt, et Liina ütles: “Meil ikkagi on ostmiseks raha!”
Peale rahuliku maaelu võlude teeb mõisatöö toredaks see, et projektijuhile antakse oma töös üsna vabad käed. “Saan ise oma aega planeerida ja paljusid asju otsustada.” Naisel on kaks ülemust, keda ta tegelikult ülemusteks ei nimetaks. “Ülemus on see, kes käib ja näpuga näitab,” ütleb ta. Liina usub, et kui peaks iga oma liigutust kellegagi kooskõlastama, pärsiks see kõvasti loovust.
Liina ei kujutaks end linnainimesena ette. “Olen maakas, matsirahva sugemetega.” Kuigi paljud eakaaslased on Tõstamaalt ära kolinud, leiab Liina, et temal on siin kõik, mida ta vajab: kodu, töö, toidupoed ja rohkem võimalusi vaba aja veetmiseks, kui tema jõuaks ära kasutada. Näiteks liitus ta möödunud aastal käsitööringiga, kus lootis õmmelda valmis rahvarõivakleidi, kuid vaba aega oli täpselt nii palju, et valmis said vaid õlalapid.
Tulevikus tahaks Liina ehitada isa kodukohta Tõlli külla päris oma maja.
Kui saaks, kulutaks Liina veerandi aastast reisimisele, näiteks sõidaks Indiasse, kus on käinud neli korda. “Kui veidi reisida, on pärast seda jälle tore kodus olla. Ma ei taha kunagi Tõstamaalt ära kolida, olen siin ennast leidnud,” lausub Liina.