Liina Laasmale tundub nädal puhkust pikk aeg

Rohtukasvanud kodustaadion jääb nüüd seljataha. Ees ootab Tallinn. Foto: Ants Liigus

Liina on kindla sihiga tütarlaps ja selles suhtes erineb värske juunioride meister eakaaslastest - ta võtab julgelt aastakese spordiga tegelemiseks ja järelemõtlemiseks.

Liina kannab medalit taskus ja räägib ruttu: “Igaks juhuks, äkki läheb tarvis.” Kui aga Liina sinine koondisedress igapäevariietega asendada, kas paistaks ta siis justkui tavaline 19aastane tüdruk Kastnast? Vist siiski mitte.

Spordiga tegelemine on tüdrukule pakkunud elamusi, mida enamik eestlasi uneski ei oskaks näha. “Publik elas nii metsikult kaasa. Mulle tundus, et kogu tribüün, rahvas oli veel rohkem närvis kui mina ise enne seda viimast viset,” kirjeldab Liina oma magusat võiduviset ja kodupubliku toetust.

Ometi käis võiduviskega kaasas ka valu. Enne viiendat viset ei vedanud Liinal sugugi. “Just eelmisel päeval olin küünarnuki ära visanud,” meenutab ta, kuidas kätte tehti süst ja see kinni seoti.

Enne viimast viset sai spordineiul sideme peale hing täis. “Koorisin kõik maha. Mõtlesin, et ma ei saa sellega visata, see häiris mind,” rääkis Liina.

Valu oli aga viimane asi, millele Liina viskele minnes mõelda jõudis. “Emotsioonid olid lihtsalt nii laes,” kirjeldab ta. Valu tuli alles järgmisel päeval. “Tundsin, et kätt enam liigutada ei saa,” räägib juunioride meister, kelle käsi on siiani valust hell.

Nii peab olümpianormi täitmine ootama aega, mil käsi on paranenud. Liina prognoosib, et see võib juhtuda kuu aja pärast. Seni plaanib ta puhata.

“Mul siiani pole mingit puhkust olnud, mitte vähimatki. Olen suve jooksul neli-viis päeva kodus olnud,” räägib neiu ja kirjeldab, kuidas ta just oma sõbrannale teatas, et tal on nüüd nädal aega puhkust. “Talle tundub nädal nii väike aeg, minu jaoks on nädal aega puhkust päris palju,” lausub Liina.

Väiksele sõprusseltskonnale jääb Liinal sportimise kõrvalt aega küll. “Vahel ikka nurisevad, et jälle lähen ära, ei saa tulla siia ja sinna, aga see käib sportlase eluga kaasas,” nendib Liina. Viimasel ajal on tal hästi palju sõpru tekkinud spordiseltskonnas.

Kuni eelmise aasta lõpuni nühkis Liina odaviske kõrvalt teistega võrdselt koolipinki. Trenni tegi neli korda nädalas. “Reedel oli puhkus, laupäeval tegin ise,” selgitab ta oma nädalakava ja tunnistab, et keskkool sai küll vana rasva peal lõpetatud.

Trenn on lemmikaeg päevast

Trenn on alati olnud Liina lemmikaeg päevast. Nii juhtuski, et koolitükid jäid teinekord suurest väsimusest tegemata. “Eriti talvel, kui on pime aeg. Jõuad koju ja mõtled, et järgmiseks päevaks on õppida, aga väga ei viitsigi, et läheks pigem kohe magama,” räägib ta. Vahepeal olnud noorel sportlasel lausa periood, kui ta läks kohe pärast trenni magama ja ärkas alles järgmisel hommikul, et kooli minna.

Viimasel poolaastal sai Liina individuaalse õppekava, mis võimaldas tal kooliasjadega tegelemise kõrvalt välislaagrites ja võistlustel käia.

Sundimisest liigse hasardini

Liina elus näib kõik kenasti tasakaalus olevat, ometi on ta saavutanud selle kõiksuguste äärmustega silmitsi seistes. Veel kolm aastat tagasi oli treeneril vaja teda tagant sundida.

“Treener hakkas mind pärast kehalise tundi trenni jätma, muidu ma ei viitsinud tulla. Ütles küll, et tule, proovime, aga mina mõtlesin, et mis me ikka proovime,” pajatab Liina, kuidas ta ei osanud oma potentsiaali hinnata.

Järsku hakkas oda kaugele lendama. “Esimest korda läksin eestikatele ja sain kolmanda koha. Lendas 40 meetrit,” meenutab Liina. Järgmisel aastal viskas ta juba kümme meetrit rohkem. “Kui sai poodiumile tõusta, hakkas innustus tulema.”

Edasijõudmiseks tuleb teha järjepidevalt tööd. Kuid loomulikult pole hea üle pingutada. “Eelmisel suvel hakkasid vigastused tekkima, sest lisasin endale ise koormust,” rääkis Liina tekkinud hasardist enne Kanada MMi. Kui talvel tegi ta korra päevas trenni, siis suvel kaks korda. “Tegelikult sa ei tee talve tööd ära kuu ajaga,” teab Liina nüüd.

Linnas liialt saginaid

Ehkki Liinal on kindel plaan Tallinna kolida, usub ta, et maaelu oma piiratud võimalustega võis sportimisele hoopis kasuks tulla. “Tihtipeale ahvatleb linnaelu muudele teedele, tekib liiga palju võimalusi,” mõtleb Liina, et talle sobibki omaette nokitsemine rohkem.

“Tean täpselt, kui palju ja millal teen,” ütleb Liina, kellel Tõstamaa rohtunud staadionil on vaid üks trennikaaslane. “Üks poiss käib veel – kui ta on, siis on, kui ei ole, siis ei ole,” nendib Liina.

Maatoit teeb tugevaks

“Värske kartul, väike liha kõrvale, hommikul muna, piim,” loetleb Liina toitu, mis tugevaks teeb. “Õnneks siin on selles mõttes kergem, et mingil määral ikka inimesed tegelevad talupidamisega ja saab naturaalseid maatoite. Ja emal on põllud.”

Sport on pakkunud Liinale võimaluse kodukülast kaugele reisida ja andnud palju emotsioone. “Ma ei teagi, kust mujalt saada sellist emotsiooni, kui seisad poodiumil ja Eesti hümn mängima hakkab,” kirjeldab Liina hetki, mil sõnadest tuleb puudu.

Kui sõnad otsa saavad, hüppab Euroopa juunioride meister ratta selga ja sõidab randa ujuma.