Paavo Järvi: Kui te näeksite, kui läbi võib olla üks dirigent pärast proovi või pärast kontserti. Nii läbimärg, et ühtki kuiva kohta pole.

Järvi suvefestivali kunstiline juht ning muusikamaailma suurkuju Paavo Järvi märgib, et on uhke selle üle, mis tal Pärnus välismaalastele näidata on. Foto: Ants Liigus

Oma isa Neeme Järvi jälgedes muusikamaailma gigandiks kasvanud Paavo Järvit nimetatakse Saksa ajakirjanduses meie aja üheks põnevamaks dirigendiks.

Varem Jean Sibeliuse kantaatide plaadi eest (firma Virgin Classics) Grammy pälvinud dirigent Paavo Järvi pärjati tänavu maailma nimekaima klassikaauhinnaga “ECHO Klassik 2010”: Phono-Akademie Saksamaal valis Järvi aasta dirigendiks.

Tunnustus tuli Ludwig van Beethoveni sümfooniate 2 ja 6 lindistuste eest koos Bremeni Deutsche Kammerphilharmonie orkestriga.

Sel nädalal alanud esimest korda Pärnus toimuv Järvi suvefestival on välja kasvanud juba aastaid edukalt peetud Neeme Järvi dirigentide kursustest. Festivalil on kandev roll Järvide suguvõsal, kes vähemal-rohkemal määral olnud pikka aega Pärnuga seotud. Festivali avakontserti dirigeeris Paavo Järvi, lõppkontserdil seisab orkestri ees Neeme Järvi.

Paavo Järvi, teid võib kohata nüüd tihemini Euroopas kui Ameerikas. Sama suund tundub olevat teistelgi Uue Maailma Järvidel. Kas teie pere on samuti valmis mandrit vahetama?

Ameerikas olin Cincinnati orkestri peadirigent kümme aastat, samal ajal veel Frankfurdi raadio peadirigent ning Bremeni Deutsche Kammerphilharmonie juht. Sügisest saati juhatan Pariisi sümfooniaorkestrit.

Äsjalõppenud hooaeg oli mulle üldse üle aastate kõige raskem, sest nelja orkestrit, ühte Ameerikas ja kolme Euroopas, pole lihtne juhtida. Aga mul ei jäänud midagi üle. Iga jumala nädal olin lennukis Euroopa ja Ameerika vahel. Mõte on Euroopasse kolida. Mina elaksin väga hea meelega isegi Eestis. Praegu olen suurema aja Pariisis.

Interneti kaudu ilmselt orkestrit juba ei juhata. Mis keel on teie töökeel?

Seda küll, aga väga palju tööd saab interneti teel ära teha. Ma ei kujuta üldse ette, mismoodi käis töö enne interneti ja mobiiltelefoni tulekut. Ilmselt ei olnud inimestel nii kiire ja kui midagi oli kokku lepitud, ei olnud nii palju taganemisvõimalust.

Orkestri juhatamise juures keeleoskust vaja ei lähe. Muusika keel on itaalia keel, sest terminoloogia on selles keeles. Minu töö on žestide ja miimika keeles. Seal on vaja selgeks teha end ilma jututa. Saksa ja prantsuse keeles on vaja siiski osata elementaarseid väljendeid.

Kõiki teie lähemaid sugulasi Järvi suvefestivali ajaks Pärnusse saada on vist keeruline?

See on päris võimatu. Seda peaks mitu aastat ette planeerima. Kahju on, et sel aastal pole Kristjanit ja tema lapsi. Samal ajal on palju teisi Järvisid meie suguseltsist. Nad on nii vahvad ja omad inimesed. Geneetika on tugev ja lähtub meie vanaemast. Pärnu vanaemast.

Kas võib nii aru saada, et Järvi suvefestival on nihkunud tänavu Leigolt Pärnusse?

Tahaksin selgitada. Inimestel on mõnikord selline mulje ja ühes leheski kirjutati kord, et Järvid teevad oma festivali. See pole nii. Nimi on ainult nimi, mis aitab festivali ära tunda – meie pere tunneb end pärnakatena, ent see festival pole Järvidele või üritus, kus ainult Järvid mängivad. See on festival, kus Järvide kõrval osaleb palju häid ja andekaid muusikuid, eriti rõhutan, et just noori eesti muusikuid.

Olete selle festivali kunstiline juht, millist vaimu see kannab?

Tahaksime pakkuda tavalise akadeemilise filharmoonilise muusika kõrval teistmoodi lähenemist. Näiteks osaleb festivalil legendaarne ja skandaalne eakas maailmakuulus viiuldaja Ivry Gitlis. Kontserdil mängib ta Bachi ja Vivaldit ning soovis, et laval esineks koos temaga neli noort ja kaunist naisviiuldajat.

Gitlis on esinenud François Truffaut’ filmides, olnud abielus oma aja kõige kaunimate naistega. Erakordse elulooga geniaalne muusik pole Eestis varem käinud.

Bremeni Deutsche Kammerphilharmonie kontsertmeister Florian Donderer on üks parimaid muusikuid, keda ma üldse tean. Ta tuli siia spetsiaalselt selleks, et minu juures dirigeerimist õppida. Lubasin tingimusel, et ta tuleb festivaliorkestri kontsertmeistriks. Nad puhkavad perega igal aastal Taanis, aga tulgu edaspidi parem Pärnusse.

Siin on koht, kus muusikud saavad end koduselt tunda, samas peab see muusika, mida üheskoos viljelda, olema tõesti väga kõrgel tasemel.

Pärnusse koguneb Eesti muusikute paremik, paljud neist elavad ja töötavad välismaal.

Saabub Kalev Kuljus, kes on esimene oboe Hamburgi sümfooniaorkestris, fantastiline viiulivirtuoos Anna-Liisa Bezrodny, Silver Ainomäe, kes on Colorado sümfooniaorkestri esimene tšellist. Eesti noorte sümfooniaorkestris mängib palju noori, kelle unistuseks suurem muusikukarjäär. Koostegevuses ongi tähtsad tekkivad inimlikud kontaktid maailmamuusikute ja Eesti andekate pillimängijate vahel.

Mul endal on siiani säilinud kontaktid, mis said sõlmitud 16-17aastasena suvekursustel omavanuste interpreetidega, kellest nüüd on saanud maailmakuulsad tegijad – dirigendid, viiuldajad, lauljad. Vahetu, lihtne ja sõbralik atmosfäär toetab omavahelist suhtlust.

Välismaalt Pärnusse inimesi kutsudes olen pealegi uhke selle üle, mis neile siin näidata on. Nad ei tea Pärnust midagi. Rand, põhjamaised pargid.

Kaua teil puhkus kestab?

Pärast Pärnut on minu puhkus läbi. 3. augustist algavad proovid Frankfurdis ja siis läheb ilma ühegi pausita jaanuarini välja. On palju turneesid, esinemised Euroopas, Hiinas, Jaapanis.

Me pole puudutanud noori dirigente.

See on väga tähtis osa festivalist. Mul on website paavojärvi.com, kuhu saan pea iga päev kirju palvega, kas võtaksin õpetada. Mul pole sellist aega, aga minu vastus neile on, et suvel on kursused, tulge sinna. Olen sellistel kursustel käinud alates 17. eluaastast.

Dirigeerimine on üks imelik ala, isegi soov saada dirigendiks on ebatavaline. Kusagil peab seda õppima. Ja väga andekaid dirigente on hästi vähe.

Minul ja Kristjanil on väga vedanud, sest oleme dirigendi perekonda sündinud. Palju infot, nippe ja nõkse on sellised, mida üks professionaalne dirigent teisele ei reeda. Aga oma pojale küll. Need on ametisaladused. Vaatan vahel tuntud kolleege, kuulsaid dirigente, kes teevad elementaarseid vigu ja astuvad lõksu, mille eest isa hoiatas mind juba teismelisena. See on peen psühholoogia, millest publikul ei tohi aimugi olla. Mida kergem ja lihtsam kõik välja näeb, seda parem see tehnika on.

Tundub, et teist kümme aastat noorem vend Kristjan Järvigi on väga hõivatud ja hinnatud dirigent.

Kristjanil on praegu niivõrd huvitav profiil. Ta teeb hästi palju uut muusikat, mis on klassikalise ja mitteklassikalise muusika piirimail. Ta on Absolute Ensemble’i asutaja ja juht. Kristjan viljeleb world music stiile, tal on igasuguseid araabia- ja tangomuusika projekte.

Samas sai ta äsja Leipzigi Kesk-Saksamaa ringhäälingu (MDR – Mitteldeutsche Rundfunk) sümfoonikute uueks peadirigendiks, mis on hästi hea ja tuntud orkester Saksamaal ja võimaldab mitmekesiseid projekte. Nii on tal justkui kaks elu. Üks on selline rokkstaari elu, kus ta teeb klassikalise muusika väliseid projekte, džässi ja rokki. Ja siis traditsiooniline klassikaline muusika, mille kõrval toob ta välja ka 20. ja 21. sajandi muusika programme.

Mina pole seda suunda viljelnud. Kristjan teeb seda väga hästi. Ta on Ameerikas elanud alates seitsmendast eluaastast. Ta oskab kõike lihtsamalt ja kergemalt vastu võtta.

Peale selle on Kristjan Londoni sümfooniaorkestri esimene külalisdirigent ja töötab mitme Saksa kammerorkestriga. Tema karjäär on mitmekesine ja huvitav.

Kuidas Neeme Järvil läheb, poja silme läbi?

Isa on hästi heas vormis ja energiline. Mulle tundub, et ta tunneb ennast praegu isegi paremini kui mõni aasta tagasi, on ennast uuesti leidnud. Selline dirigendi elu, nagu tema on elanud – mingil ajal pead selle eest maksma. Igal asjal on oma hind. Arvan, et lõpmatu reisimine, pinge ja stress, mis selle eluga kaasas käib, see tapab. Sellest tuleb kuidagimoodi välja tulla. Ta oli väga ääre peal. Aga ta on tagasi. Ta on võitleja tüüp ja alla ei anna. Teate ju isa. Ta ei anna kellelegi alla.

Kuidas teie end vormis hoiate?

Ei hoiagi. Ainult dirigeerimisega. See on suur sport. Kui te näeksite, kui läbi võib olla üks dirigent pärast proovi või pärast kontserti. Nii läbimärg, et ühtki kuiva kohta pole. Kolm-neli korda nädalas sel moel higistades tekibki mingi füüsiline vorm.

Publik hindab muidugi dirigendi artistlikkust.

Kui rahvas vaatab ainult dirigenti, siis on see tore – kui dirigent on hea ja seletab piltlikult väljendudes sümfooniat nagu giid. Aga kui see on lihtsalt koreograafia, mis ei aita orkestrit või käib koguni orkestrile närvidele, on kogu see ilu tühi. Perfektne kombinatsioon on, kui dirigent on artistlik ja samal ajal praktiline. Dirigent peab orkestrile abiks olema.

Võiks tuua võrdluse korvpallimeeskonnaga, keda publik võistlustel jälgib. Tegelik töö on tehtud treeningutel. Või lavastusega, mis sünnib lavastaja käe all proovides.

Iga inimene on omamoodi ja võrrelda ei ole vaja, ent mulle tundub, et Kristjanil on šarmantne laval olemise maneer, kaasasündinud. Isa on hästi praktiline dirigent. Temaga on orkestril mugav mängida, nagu jumala käe peal.

Orkestritele meeldib väga isaga mängida, sest ta oskab neile kindlustunnet sisendada. Nad teavad, mis ja kuidas, ning kui on vaja, vaatavad korra üles.

On dirigente, keda rahvas vaatab, ent kellest on orkestril väga vähe kasu. Selliseid dirigente ma ei salli. Enesenäitamine, nartsissism ei aita.

Millised on muusikute kohta käivad müüdid, mida te ei jaga?

See, et muusik elab oma maailmas ja ümbritsev elu talle eriti korda ei lähe. Ükski korralik muusik ei saa elada mullis. Oleme seotud loodusega, kõigega, mis planeedil toimub.

Teine müüt on, et kunstnikud on poliitikavõõrad. Nad on tegelikult vägagi poliitikas. Nii väikses riigis nagu Eesti on kultuuril väga suur roll poliitikas, eriti välispoliitikas. Järvi suvefestivalgi on public relation linnale ja riigile. Kõrgmuusikuid peab oskama targalt ära kasutada. Seda ressurssi ei saa raisata.

Kus teie pere elab? Mis keeles te oma tütarde, 4- ja 7aastase Ingridi ja Leaga räägite? Ütlesite ennist, et ameti tõttu saate nendega koos olla vahel ainult paari kuu tagant.

Kuigi olen palju kodust ära, pole mu tütred mind sekunditki võõrastanud. Olen neile alati olnud oma.

Vaatamata kaugusele, suhtleme tihedalt. Teinekord olen eemal kaks-kolm kuud ja siis tekib süütunne nende ees küll. Seepärast on need nädalad Pärnus erilised, et olen palju lastega.

Pere elab Ameerikas. Mina räägin nendega ainult eesti keeles. Omavahel räägivad nad inglise keelt, mis on paratamatus. Emaga räägivad nad vene keelt. Minu mõte on käia nii palju kui võimalik Eestis, eriti suviti, et nad eesti keelt ära ei unustaks.

Meil on peres selline huvitav olukord: minu õde, kes elab Genfis ja kelle mees on prantslane, tema lapsed räägivad prantsuse ja eesti keelt, väga head eesti keelt. Õde elab ühe koha peal nagu normaalne inimene. Nii on minu ja minu õe laste ainus võimalik suhtluskeel eesti keel. Ja nad räägivadki kõik oma jutud ära. Aktsent pole tähtis, oluline on, et nad saavad suhelda.

Tervise sanatooriumis sattusite ilmselt juba tuttava personali hoole alla?

Tervises oleme alati olnud. Tuttav on olla. On tore, et sanatoorium asub mere ääres ja mitte linna keskel. Need basseinid ja kõik, lastel on siin hea.


Järvi suvefestival

Täna, 30. juulil

Pärnu kontserdimajas

Kammermuusika galakontsert.

Esinevad parimad Eesti muusikud üle maailma ja välismaa tippmuusikud, kokku üle 20 esineja.

Homme

Pärnu Eliisabeti kirikus

“Kümme dirigenti”.

Pärnu linnaorkester. Dirigeerivad meistrikursusel osalejad.

Ammende villas

“Õhtumuusika Järvidega”.

1. augustil

Pärnu kontserdimaja kammersaalis

“Prantsuse impressioonid”.

2. augustil

Pärnu konserdimajas

“Ivry Gitlis ja sõbrad”.

3. augustil

Pärnu Eliisabeti kirikus

“Ööklassika kirikus”.

4. augustil

Pärnu kontserdimajas

“Festivali lõppkontsert”.

Üle-eestiline noorte sümfooniaorkester.

Dirigent Neeme Järvi ja Järvi meistrikursuse parimad osalejad.