Kirju nagu tedremuna

“Oluline on leida õige sügavus, et tint välja ei tuleks või laiali ei läheks”, räägib Uta Puldre tätoveerimissaladusi. Foto: Ardi Truija

“Kas valus ei ole?” oli peamine küsimus, kui ma täie veendumuse juures lähikondsetele teatasin, et nüüd on aeg teha järgmine tätoveering.

On küll valus. Seda tean juba esimesest pildist, mille lasin endale kaelale maalida, kui täisealiseks sain.

“Valulävi on erinev, mõni võpatab juba ainuüksi esimese torke peale, teine ei tee väljagi,” räägib Uta Puldre, kui ta kabinetis istudes oma väikese valge käe nõela ees paljastan. Kogenud tattoo-kunstnikuna on Puldre näinud kõiksugu inimesi, küll neid, kes, õlletops käes, endale kallima nime tagumiku peale soovivad, ja neid, kes aastaid planeerinud, mida ja kuidas teha. Ta on näinud inimesi, kes vajavad nuuskpiiritust, ja neid, kellele valu pinget pakub. Ütleme nii, et ta on kõike näinud.

Levinumad mustrid

Uta juhatab mu leegimotiividega mustale nahktoolile, steriliseerib kõikmõeldavad horisontaalsed ja vertikaalsed pinnad ja kallab topsikesse musta värvi tindi. Kogu aparatuuri vaadates vajub kaasas oleva fotograafi suu iseenesest lahti.

Uta on soovitud kujutise eelnevalt valmis joonistanud ja seda vastavalt minu soovidele pikemaks ja laiemaks venitanud. Ta seab osavalt töökorda tätoveerimismasina, mis teeb viimseni võimsaks timmitud hambapuuri häält.

Kuigi olen salongi omal vabal tahtel tulnud ja seda kogemust pingsalt oodanud, peksab süda ikkagi. Küsin, kui palju on neid, kellel keha kaunistades paha hakkab, ja selgub, et neid on väga vähe ja needki kummalisel kombel tavaliselt mehed. “No kui juba masina hääle peale paha hakkab, ei ole see hea märk,” vadistab Puldre rõõmsameelselt.

Järgmiseks määrib ta mu naha vaseliiniga sisse ja alustab tööd.

“Trendid on tätoveerimisel küll, mingi aeg oli niimoodi, et igal eestlasel oli oma isiklik roos, siis oli skorpioni periood, aga igikestvad on näiteks naistel õrnad tribal-tätoveeringud,” räägib Puldre populaarsematest motiividest.

Tehtud on väga iseäralikke kujutisi, näiteks lapse kritseldusi meenutavaid suvalisi jooni või suuri pealuid õhkõrnade neiude selgadele. Sellel ja eelneval suvel tulid moodi aga kalligraafilised kirjad – oma kehale märgitakse näiteks laste või surnud vanavanemate nimed. “Päris kabeliks ei ole ka vaja oma keha muuta, kui paljud surevad, aga mõne erilise inimese ju isegi võiks?” vaatab Uta mulle säravi silmi otsa. Ütlen “ähäh” ja vaatan, suu ammuli, kuidas leegikujutis mu käel ilmet võtab.

Muidugi on oluline, et tätoveering karjäärivalikut ei segaks ja pidulikuma riietuse juurde sobiks. Näiteks ei ole tätoveeringud sobivad pangatelleri, stjuardessi ja enamasti klienditeenindaja ametikohal.

“Ühe inimese veensin ise ümber, sest ta tahtis tätoveeringut randme peale. Ta oli hästi noor ja siis rääkisimegi sellest, et äkki peaks enne mõtlema,” räägib kunstnik. Ta lisab, et kui juba tätoveering tehtud, on seda väga keeruline ja tihti võimatu eemaldada. “Kui värv on liiga sügavale läinud, jäävad ka pärast eemaldamist täpid või arm näha.”

Katse-eksituse meetod

Vahepeal oleme tööga poole peale jõudnud. Mida luisemale pinnale nõel uitab, seda teravam valu, aga siiski ei midagi sellist, mis pisara silma võtaks. Ikka nõel nahale, värv sisse ja pärast lapiga puhtaks.

Uta räägib, et suuri töid korraga ei tehta, sest nahk lihtsalt ei võta mingist hetkest enam värvi vastu. Ka minu nahk pressib värvi välja ja veresegust vett pealekauba. “Natuke on normaalne,” rahustab Puldre. Kui jutt juba terve selja katmise peale läks, räägime maksumusest.

Selgub, et minimaalne kulu ühe tätoveeringu kohta on 32 eurot (vanas rahas 500 krooni) ja arve kasvab värvide ja töö mahuga. Kui kodanikul peaks olema soov katta näiteks üks jäse või terve selg, võib see maksma minna sadu eurosid.

Uta sattus tätoveerijaks peaaegu kogemata. Joonistanud on ta kogu aeg ja siis mingil hetkel abikaasa soovitas tal tätoveerimist proovida. “Alguses tegin kodus, aga millalgi kasvas see üle pea,” räägib Uta, miks ta oma salongi avas. “Õppida saab ainult teiselt tätoveerijalt ja … eks katse-eksituse meetod on ka,” naerab Uta. Võpatan selle peale, aga ennäe: järjekordne tätoveering – vanaema slängis plärakas – ongi valmis.

Kuigi olen niigi kaunis edev, imetlen oma kätt nüüd peeglist ikka tükimat aega. Küll selle nurga pealt ja siis jälle teiselt poolt. Uta muheleb ja puhastab aparatuuri. Rahvasuu kutsub mind valitsevat emotsiooni tõenäoliselt vasikavaimustuseks. Kusjuures valu on ununenud.

Lõpuks mässib Uta mu värske töö ümber kile, et pisikud ligi ei pääseks, käsib järgneval nädalal pidevalt Helosani salviga määrida ja saadab mu naeratuse ning lehvitustega teele.

Jääb vaid üle küsida, miks inimesed lasevad end tätoveerida. Ütlen ausalt: ma ei tea. Küll olen kindel, et tulevikus tahan ühte veel. Loodan, et just Uta selle teeb.



Tätoveerima minnes

 Pead olema vähemalt 18 aastat vana, vastasel juhul peab kaasas olema lapsevanem.

 Ole puhanud ja rahulik.

 Ära mine, kui oled joobes või pidutsenud eelmisel päeval.

 Ära mine, kui oled haige või tunned ennast halvasti.

 Ära mine tätoveerima otse rannast või solaariumist.

 Tätoveerimisele järgneval nädalal tuleks hoiduda ujumisest, liigsest higistamisest, saunast, alkoholist ja kratsimisest.