Häädemeestelt sirgunud Silver Sepp on mees nagu orkester

Muusik Silver Sepp ei pane end stilistiliselt paika. Foto: Elmo Riig

Häädemeeste keskkooli 2001. aastal lõpetanud Silver Sepp oli kooliajal rõõmsameelne ja rahutu hing, kes igast vähegi lootust andvast ideest süttis.

Kord leiti, et peab pääsema ETV noortesaatesse “TI:GER”. Nii läkski ja koju toodi peaauhind. Rokkansambliga The Silence hullutati koolikaaslasi, hiljem esineti Lätis ja Soomes. Kooli pidulikel üritustel laulis Silver ilusaid laule südamest ja südamesse.

Nüüd, kümme aastat hiljem, on huvitav teada, kuidas Silveril on läinud.

Wikipedias öeldakse, et oled rahvamuusik. Kes veel?

Eesti festivalidest olen kõige rohkem esinenud Viljandi pärimusmuusika festivalil. Kes igal aastal mind seal näeb, sellele võib jääda mulje, et olen läbi ja lõhki rahvamuusik. Kuigi seal pole ma mänginud ühtegi rahvapilli, küll aga toru- ja parmupillide saatel veega täidetud kaussidest ja jalgratastest rütme välja kõlistanud. Stilistiliselt ei suuda ega taha end paika panna.

Tegutsen periooditi. Mõni aeg tagasi lõppes lavastamise periood, etendus “Hea ja kurja tundmise puu” on valmis ja kahel korral esitatud festivalil “Maailma küla”.

Nüüd on periood, mille lõpus terendab oma lauludega debüütplaat.

Kui teadlik õppija keskkoolis olid ja millal küpses otsus kultuurhariduse kasuks?

Olin pigem teadlik mitteõppija. Et siht oli kindel, ei süvenenud ma ainetesse, mis tundusid marginaalse tähtsusega. Tähtsad olid muusika ja laulmine – muusikaline tegevus Treimani kultuurimajas, Rein Uusmaa klarneti- ja saksofoniõpetus ning Elon Miisna laulutunnid. 11. klassis käisin toonase Viljandi kultuurikolledþi lahtiste uste päevadel ega tekkinud kahtlust valida erialaks levimuusika.

Alustasid kultuurikolledžis saksofoni erialal, kuid lõpetasid lauljana.

Valisin põhipilliks saksofoni, kuid kooli võeti mind tänu ühele laulule, mis olevat vastuvõtukomisjonile hinge läinud. Villu Veski sõnul nägid nad minus miskit, mis oli väärt lihvimist.

Saksofoniõpe Villu Veski käe all oli tohutu areng ja muusikamaastike avardumine. Siiski hakkasin suuremat kirge tundma laulmise vastu ja pärast teist kursust, kui Viljandisse loodi laulu eriala, taandasin saksofoni lisapilliks. Lõpetasin 2006 Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia jazz’i-osakonna laulu eriala.

Magistrikraadi taotlesid hoopis tantsuetendusega.

Astusin traditsiooniliste kunstide magistrantuuri Telemarki ülikooli Raulandi kolledþisse. Meie kultuur kui fenomen on globaalses mõttes harukordne. Eesti pärimusmuusikas on vägevaid arenguid toimumas, mille kõrval pärimustants tundus ühe koha peal tammuvat.

Pärimustantsust sai inspiratsiooniallikas, mida uute suundadega elustada. Keskendusin labajalatantsule ja magistriõppe tulemuseks oli kosmofolkloorne tantsuetendus “Tantsumasin”.

Ansambleid, kus oled mänginud, on päris mitu.

Alustasin bändi tegemist kodukülas Treimanis koos vend Meelise ja sõpradega. Mängisin trummi ja rokkansambli nimeks sai The Silence.

Omamoodi bänd oli ju ka Häädemeeste puhkpilliorkester. Seal mängisime kogu perega: ema Anni trompetit, vend Meelis baritoni ja mina klarnetit.

Viljandis õppides sattusin kooli eliitbändi Jazz Do It trummari ja lauljana. Ukrainlase Ruslan Trochynskyi saabudes Eestisse alustasime Svjata Vatraga ja olin ansambli darbukamängija kuni teise plaadi väljatulekuni.

Nüüd mängin eesti torupillimuusikat ja jazz’i hõnguga improvisatsioonilisi voole kokkusegavas RO:TOROs fantaasiapille ning laulan. Kariibi ja india mõjudega eksootilises Bombillazes laulan ning mängin mandoliini ja klarnetit. Vean eest ka Jaan Tättet saatvat ansamblit Udupasun.

Mida pead elus tähtsaks?

Nii 18- kui 38aastane omast arust kõike teadev arvamusliider on kurb nähtus.

Headuse ABC on osalt selge, kuid õpetuste kogumine ja sellel laineharjal püsimine on lõputu vaimne trenn. Enese erksana hoidmine väärtushinnangute suhtelisuse nägemiseks on küll valulik, kuid ainus viis elu väärtustada.

Õpeta ühe lausega tänapäeva keskkoolinoort.

Kui leiad kire elamiseks ja eneseteostuseks ning julged unistustega murda läbi hallist teadmatusest, on lootust jääda igavesti nooreks ja mandumatuks.