Kirjastaja Kivisildnik ilmutab jumalikult

Kirjastaja Kivisildnik. Foto: PP

Teda on nimetatud anarhistiks ja labaseks protestijaks. Ise on ta end lausa geniaalseks tituleerinud. Kes ta selline on? (:) Kivisildnik muidugi.

Eelmisel kolmapäeval, 27. augustil esitles Kivisildniku, kodanikunimega Sven Sildniku kirjastus Ji (ehk kirjastus Jumalik Ilmutus) Pärnu raamatukogus seitset verivärsket raamatut. Kasutasime hetke, mil kirjanik endale raamatukogu ära antavate raamatute hulgast lugemist otsis, ja ajasime paar sõna juttu.

Millega praegu tegelete?

Tegelen Eesti kultuuriga! Ehtsa kultuuriga, olen vaba inimene – kirjutan raamatuid, toimetan raamatuid ja kirjastan raamatuid.

Ja see toob …?

Väga hästi toob, või noh … piisavalt toob, ikka kohe spetsialisti värk, vaja ainult veel eluga rahul olla. Püüame häälestada ühte trükikoda nii, et see vastaks väikekirjastuse nõudmistele, see on peamine tegevus.

Mis need nõudmised on?

Nõudmised on sellised, et sisuliselt ilma rahata või saada olevate kultuuritoetustega teha raamat, mis vastaks nii sisu kui välimuse poolest kõige kõrgematele standarditele. Raamat peab ju letil ikkagi kuidagi välja nägema, sest kui see on alla kommertskeskmise, siis inimese silm enam isegi ei näe seda.

Eks see raamatu tegemine on mitmes mõttes tehniline töö, ei ole nii, et püha vaim tuleb peale … Kuigi see peab ka olema. Luuletada veel keegi võib stipi eest ja suurest kirgastumisest, aga järgmine etapp, kus oleks vaja käsikiri professionaalselt üle käia, vot siis tekivad igasugused küsimused, kuna need inimesed, kes teevad tehnilist tööd, neile enam inspiratsiooni ja armastusega palka ei maksa, neile tuleb maksta profiraha või neil laps ära röövida ja neid niimoodi motiveerida! Eesmärk on ju paljaste kätega teha seda, mida teised teevad traktorite ja tellingutega.

Ja tuleb välja ka?

Oleneb, kuidas me seda välja tulemist hindame. Raamatud ilmuvad ja selle järgi nagu tuleb välja. Neid raamatuid pannakse meedias tähele – ma mõtlen Loomingus, Vikerkaares, Sirbis. Arvan, et samasugust kirjastust pole olemas, nagu mina pean, et teebki ainult Eesti asju ja põhiliselt veel luulet.

Olgu, rääkisime raamatu välisest küljest, aga vaatame korra kaante vahele. Mis teeb raamatust hea raamatu?

Autor, toimetaja ja kujundaja teevad hea raamatu.

Aga kui tuleb algaja autor oma käsikirjaga, mille järgi te siiski valite, kas võtate raamatu kirjastada?

(Naerab) Seda tuleb lugeda. Olen küll proovinud igat moodi, aga ikka tuleb lugeda, midagi muud ei aita … Eks neid tuleb päris palju, ega ma väga paina autoreid, et saatke mulle midagi.

Olen ikka väga õnnelik, kuna palju häid autoreid tuleb minu juurde, kuigi muidugi saab neil raske olema, sest midagi ei juhtu iseenesest. Ei ole nii, et ohoh, siin on nüüd käsikiri ja siis on raamat ja siis kohe on rikkus, kuulsus ja naised. Nii lihtne see ei ole.

Aga kuidas vahet teha heal ja halval raamatul? See on kogemus, selleks tuleb tuhandeid raamatuid läbi lugeda ja mingil hetkel kujuneb välja vaist.

Kuidas teie arust Pärnus kirjandusega on?

Ütleme nii, et Tallinnas on kirjanike liit, Tartus on liidu osakond.

Osakond saab olla siis, kui on kümme autorit, Pärnus ei ole osakonda … Siin on kirjanike liidu liikmeid kaks. Vaatad, et päris suur linn, aga kirjanikke on vähe. Kuigi siin ju asjalikke tüüpe on.

Milles Pärnu puhul asi on?

Asi algas siit, kui mõtled Koidula ja Jannseni peale. Veel sõja eel tuli siit päris palju. Ma ei tea, kas äkki mingi mentaliteet? Võib-olla on tõu eripära?

Tulles tagasi raamatute juurde, siis kas neid ostetakse?

Muidugi ei osteta! Ja kes peakski? Riiklikku tellimust ei ole, raamatukogudel raha pole …

Sõltub paljuski sellest, kui helge pea sinna raamatukogu etteotsa on sattunud. Sisuliselt võib ta tellida näiteks Hiina pornoajakirju, sest seadusi ei ole, mis seda keelaksid.

Aeg-ajalt muidugi raamatupoodide edetabelis oleme, eks ikka jääb auke sinna Kareva ja Underi vahele, aga ega Kareva ja Under ka midagi müü.