/nginx/o/2016/02/19/5064449t1hbab6.jpg)
/nginx/o/2011/02/14/516145t1h385d.jpg)
Uudisteagentuuri BNS tellitud ja TNS EMORi korraldatud erakondade tavapärase populaarsusuuringu tulemuste kohaselt naudib rahva suursoosingut jätkuvalt Reformierakond, kelle toetus oli juulis 31 protsenti. Sotsiaaldemokraatlik Erakond on seevastu mõnevõrra üllatavalt võimuliidu alfaisasele kannule astunud ja platseerunud 24 protsendi toetajatega teisele kohale Keskerakonna ja Isamaa ja Res Publica Liidu ees, kel vastavalt 21 ja 15 protsenti toetust.
Selgitamaks uuringutulemuste tausta, tuleb lisada, et inimestelt küsiti, milliseid erakondi soovivad valimisealised kodanikud riigikogus näha, ja erakondade toetusprotsendid arvutas uuringufirma BNSi selgituse kohaselt välja nendest vastanutest, kellel oli erakondlik eelistus, seega jäi “ei oska öelda” vastanute protsent välja.
Kui Reformierakonna, Keskerakonna ja IRLi populaarsuse langusele pole vaja seletuse otsimiseks palju vaeva näha, siis sotside tõusule käegakatsutavat põhjendust küll ei leia.
Kas või elektrihinna eesootav tõus paneb põntsu koalitsioonijõudude populaarsusele tervikuna. IRLi puhul lisandub “kampsunite” ja “respublikaanide” vastuolu, kuuldusi, mida – isegi kui see pole nii dramaatiline, kui mulje sellest on jäänud, – pole erakond kummutada suutnud.
Valitsevate jõudude puhul kipub populaarsus alati langema, seega pole väiksemat sorti kõikumised Reformierakonna puhul väga märkimisväärsed, kuid kui IRLi mõjukad liikmed räägivad edasi uue erakonna loomisest ja sellega liitumisest, mängib koalitsiooni väikevend oma niigi haprad võimalused maha.
Keskerakonna populaarsuse langust ei maksa samuti tõsiselt võtta, sest oma toetajaskonda partei kergelt ei kaota, juhtigu seda Edgar Savisaar või Jüri Ratas. Tähelepanu tasub siiski juhtida asjaolule, et uuringu järgi toetab Keskerakonda vaid 9 protsenti eestlastest valijatest ja 77 protsenti mitte-eestlastest. See on küll kõnekas.
Mida on Reformierakonna, Keskerakonna ja IRLi üsna seksikale siblimisele vastu panna sotsidel? Mitte midagi, isegi mitte sooja õhku, kuid see võib ollagi edu võti.
Toogem paralleeli Andrus Veerpalu suusahoolemehe Margo Pullesega, kes Libereci MMil soovitas suusad määrimata jätta ja korjas selle eest aasta hiljem Eesti kultuurkapitalilt 40 000kroonise aastapreemia. Seega võibki vahel hoopis tegemata jätmine edu tuua. Edu võib hiljem muidugi kergelt kaotsi minna ja siingi võiks suusamaailmast mõne paralleeli tuua, kuid jäägu see teiseks korraks.