Steve Morrison möllaks publikuga külg külje kõrval

Steve Morrison. Foto: Erakogu

Esmaspäevast laupäevani toimuvate Pärnu bluusipäevade üks peaesineja on Londonist pärit Steve Morrison, kes mulluste muljete järgi ei kõhelnud tänavugi festivalikutset vastu võtta. Täna õhtul näeb ja kuuleb teda Pärnu jahtklubis.

Möödunud aasta bluusifestivali ajal hindasite pigem Pärnu ja Haapsalu sugustes väikelinnades esinemisi. On teie eelistustes midagi muutunud?

Muutunud on nii palju, et olen nüüdseks mitu kordi Tallinnas esinenud ja möödunud reedel käisin esimest korda Narvas mängimas. Narvas pidin bussi pealt maha minnes üksi oma kodinatega tund aega linna peal kõmpima, et esinemiskohta jõuda.

Narva on karm linn, vahepeal juba mõtlesin, et ei tohiks nii avalikult nutitelefoniga rääkida, sest tajusin mingit ohtu. Kohalike suhtumine muutus aga leebemaks, kui nad said teada, et ma pole eestlane.

Esinemine oli see-eest suurepärane: kui esimese seti lõpuks sain poolte klubikülastajate tagumikud maa küljest lahti, siis kontserdi lõpuks tantsis kogu publik. Läksin küll venelannast elukaaslasega, kes Inglismaale maha jäi, korralikult tülli, sest keset videokõnet tulid noored tüdrukud mu põski musitama ja mu temperamentsele kihlatule see sugugi ei meeldinud. Ehk ikka pulmad ära ei jää. Aga kontserdilt saadud energia oli suurepärane.

Küll on endiselt mu lemmikkohaks Eestis Pärnu. Mitte kuskil mujal ei tulda mulle bussijaama vastu ega viida ööbimiskohta. Festivali korraldajad Üllar Kallau ja Lauri Uus on soojad inimesed, kes on alati suutnud esinejate olemise äärmiselt mõnusaks teha.

Kuidas teile tänavune Pärnu bluusifestival seni meeldinud on?

Peakontsert on mul veel ees, aga olen Pärnus jõudnud juba kaks korda esineda. Laupäevane kontsert koos trummar Rauno Pellaga oli suurepärane. Tegime planeeritud ühe seti asemel kaks. Me polnud Raunoga aasta aega kohtunud ja enne kontserti nägime paar minutit. Hakkasime kohe mängima ja tunnetasime teineteist momentaanselt. Pubi Väike Klaus oli meeldivalt isiklik ja kuulajaskond otse nina all. Positiivne energia võttis seal mõnusa füüsilise kuju. Tahaks veel tagantjärelegi pubi juhatajat kallistada ja tänada.

Esmaspäeval andsin kontserdi Kentuki Lõvis, aga inimesed istusid reserveeritult mitmekümne meetri kaugusel laudade taga ja meie vahel oli tükk tühja maad, mistõttu kontakt publikuga oli visa tekkima. Eelistan isiklikku lähenemist ja külg külje kõrval möllamist.

Olete nüüdseks Eesti kööki maitsta saanud?

Olen kõikjalt kuulnud, et Eesti toidud on halvad, ja nendest hoidunud. Möödunud aastal ei jõudnud, aga vähemalt heeringa proovin sel aastal ära.

Millega viimase aasta jooksul tegelnud olete?

Kõvasti rohkem on mul esinemisi olnud, Inglismaal pea iganädalaselt ja tihti mujalgi. Mu noor hing on vanas kehas lõksus, mistõttu aina rohkem tahaks õhtuti koju kihlatu juurde jõuda ja pidev tuuritamine väsitab.

Inglismaal oli mul hiljuti paarikümneaastase karjääri kõige erakordsem kontsert, kus keset ööd viidi mind pea tund aega podiseva paadiga väikesaarele. Esinesin seal äsja erru läinud briti sõduritele, kelle kaaslannad olid eriti üles löödud. Atmosfäär oli kirjeldamatu.

Pikema perspektiivina näen end laulukirjutajana. Mul on palju laule, millel on potentsiaali kõiki inimesi kõnetada. Neile tuleks suurejooneline ja vähemalt 12muusikuline kuju anda.