/nginx/o/2011/08/04/696754t1h87a3.jpg)
Kümnendat korda toimuv rahvusvaheline pianistide “SUVEUNIversiteet 2011” tõi Pärnusse Jaapani ühe säravama noore pianisti Hiwa Akagi, kes on nõutud esineja nii Suurbritannias, Hispaanias, Hollandis, Prantsusmaal, Saksamaal kui Jaapanis.
Muusika peab sündima südamest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ta on võitnud palju konkursse. 2002. aastal kutsuti ta külalissolistiks esinema kontserdile, millega tähistati kuninganna Elizabeth II kuldjuubelit. Meistrikursuse juhendajat professor Arbo Valdmad peab jaapanlanna suurepäraseks õpetajaks ja heaks sõbraks.
Olete 30aastane, kuid juba väga hinnatud pianist. Kui noorelt alustasite oma muusikukarjääri?
Klaverit hakkasin mängima viieaastaselt, kuid enne seda õppisin kaks aastat viiulit. Et mu ema on samuti pianist, tundus loogiline, et hakkan klaverit mängima. Pealegi on klaver mu meelest väga ilusa kõlaga pill.
Olite vaid kümnene, kui andsite oma esimese soolokontserdi. Millised on teie mälestused tollest ajast? Kas oli mõnikord kahju, et ei saa sõpradega õues mängida, vaid peate klaverit harjutama?
Mäletan seda kontserti väga selgelt. Mul on meeles inimeste rõõmsad näod ja mulle väga meeldis esineda. Muusika ei ole minu jaoks olnud kunagi karm ja tuim harjutamine – tehnika saavutamiseks on harjutamine loomulikult väga oluline –, see on pigem eluviis. Mulle väga meeldib klaverit mängida.
1990. aastal kolisite perega Suurbritanniasse. Miks? Kas elukohavahetus mõjutas teie klaveriõpinguid?
Mu isa on teadlane ja tema töö tõttu pidime kolima Inglismaale. Ma ei mäleta, et mul oleks olnud raske. Algul oli küll vaja õppida võõrkeeles suhtlema, aga see ei olnud takistuseks klaverimängus. Olen alati üritanud elada ja klaverit mängida südame järgi, mitte mõistusega. Londonis sain suurepärased õpetajad Sara Medina ja Irina Zaritskaya.
Kuidas tuli teie ellu professor Arbo Valdma? Mis teeb temast hinnatud õpetaja, kelle meistrikursusi oodatakse üle maailma?
Professor Valdmaga kohtusin 2007. aastal Tokyos, kus ta andis meistrikursusi. Tundsin kohe, et ta on väga eriline inimene ja pean teda järgima. Valdma on nii avatud, sõbralik. Näiteks oli minu jaoks positiivselt üllatav, et professor tänas mind pärast tundi. Jaapanis õpetajad õpilast ei täna.
Arbo Valdma puhul on eriline see, et ta ei ütle sulle ette, et mängi siin vaikselt ja siin valjult. Ta pigem räägib sulle loo, aitab muusikapala lahti mõtestada, kasutades kujundlikke väljendeid.
Professor Valdma puhul hindan väga, et ta pole kunagi kuri. Ta innustab õpilasi oma positiivse oleku ja tunnustava hoiakuga. Meil on siin väga palju kursuslasi eri vanuses ja rahvustest, aga saame kõik väga hästi omavahel läbi. Ei ole nii, et vaatad kadedusega, kes on kellest parem pianist. Me kõik oleme üksteisele toeks, oleme kui üks suur perekond. Seda tänu Arbo Valdmale.
Kas teadsite enne Arbo Valdmaga kohtumist, mis riik on Eesti ja kus see asub? On teil olnud aega siin oldud päevade jooksul ringi jalutada ja linnaga tutvust teha?
Ma ei teadnud enne Eestit, kuid nüüd olen siin juba kolmandat korda ja mulle väga meeldib. Pärnu on ilus linn, palju rohelust. Niisama linnas jalutamas ma ei käi, sest olen tulnud siia ikkagi meistrikursustele ja kasutan seda aega maksimaalselt, et võtta osa Valdma tundidest ja harjutada klaverit. Söömas loomulikult käin.
Üks seik küll – kui käin eri riikides meistrikursustel, on mul alati juturaamat kaasas, aga Pärnus on nii hea olla, et siin pole mul raamatut seltsiks vaja.
Räägime veidi Jaapanist. Kas olite kodus, kui kevadel see kohutav maavärin ja tsunami olid, peale selle radiatsiooni levik probleemide tõttu tuumajaamades? Kas ja kuidas on jaapanlased pärast katastroofi muutunud?
Jah, olin oma kodus Tokyos. See oli väga hirmus kogemus: maapind õõtsus tugevasti, inimesed olid hirmunud. Ja veel see radiatsioonioht …
Olen tähele pannud, et pärast seda suurt õnnetust on jaapanlased muutunud kokkuhoidvamaks. Kui enne oli majandussurutise tõttu peamine, kuidas raha teenida, siis nüüd on muutunud kõige olulisemaks inimsuhted. Inimesed on üksteise suhtes sõbralikumad ja avatumad.
Loomulikult on tragöödia mõju siiani tunda, inimesed käivad kahjustada saanud piirkondi korrastamas, palju lapsi on jäänud vanemateta, aga elu läheb edasi. Paljud, mina sealhulgas, aitasid hädasolijaid rahaliselt.
Tagasi tulles muusika juurde. Millised on teie tulevikuplaanid? On teil eesmärgid, kuhu tahaksite jõuda näiteks kolme või viie aasta pärast?
Mul ei ole otseseid eesmärke. Mulle meeldib, mida teen. Loomulikult võiks tulevikus mõelda lapse peale, aga praegu tahan lihtsalt klaverit mängida. Olen väga õnnelik ja tänulik, et saan osa professor Valdma õpetusest. Leian, et temasuguseid õpetajaid peaks olema rohkem. Õpetaja ei tohiks suruda muusikategemist õpilasele peale, vaid see peab olema inimese sisemine soov muusikat teha.
Kus ja millal teid meistrikursuse raames kuulda saab?
Kontserdid, kus ma koos teiste kursuslastega üles astun, toimuvad Pärnu raekoja saalis täna õhtul, laupäeval, pühapäeval ja teisipäeval. Loomulikult mängin meistrikursuste lõppkontserdil, mis toimub kolmapäeval, 10. augustil Pärnu kontserdimajas.