/nginx/o/2011/08/04/696766t1h53ee.jpg)
Valdav osa ülikoolide sügisestest rebastest on selgunud. Valatud on higi, verd ja pisaraid, vesteldud vastuvõtukomisjonidega, sooritatud teste ning värisetud ärevuses pingeridade avalikustamise eel.
Gümnaasiumi lõpuhinded jäägu tunnistusele
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selleaastane sisseastumine tõi endaga kaasa hulgaliselt muudatusi ja laborihiirtena tuli abiturientidel alla neelata kõik, mis neid ülikooli nimekirja kuulumisest eraldas.
Piiratud kohad
Üks enim kõmu tekitanud muudatusi oli lävendipõhise vastuvõtu muutumine Eesti tudengeist lõviosa haaravas Tartu ülikoolis. Sel aastal võitlesid üliõpilaskandidaadid paremusjärjestuse alusel piiratud kohtade nimel.
Olen nõus, et riik peab seni kaosena tundunud eelarvelistele kohtadele sissesaajate hulka reguleerima, ja on igati õiglane, et makstakse õppekohtade eest, mis Eestile enim kasulikud on. Millega ma nõus ei ole, on eritingimustel sissesaajate hulk osa õppekavadele ja uus kaos pingeridade siseselt.
Üks Tartu ülikooli eritingimustest on parima koolilõpetaja staatus, mis avaldub kuld- või hõbemedali, nende puudumisel õppeasutuse kõrgeima keskmise hinde näol.
Enamikule õppekavadele kandideerides avaldub tingimus lisapunktidena, mis pannakse juurde vastavale erialale kohta taotledes kujunevale punktisummale. Näiteks loodus- ja tehnoloogiateaduskonnas saavad medaliomanikud automaatselt sada punkti ning garanteeritud koha sügisel algavale kursusele.
Kõik kõlab vahvalt ja paljulubavalt näiteks nende tublide tulemustega õppurite jaoks, kel riigieksamite tulemused oodatust halvemad.
Selline tingimus peaks teoorias andma võimaluse suuremale hulgale inimestele ja tasakaalustama karmina tundunud uut sisseastumispoliitikat.
Kahjuks ei näinud ülikooli nõukogu ette olukorda pingereapõhise ja eritingimuste vastuvõtu ristumisel. Tegelikkus tabas vaeseid koolilõpetajaid juulikuu keskel, kus oma hästi sooritatud riigieksamite keskmist pingereas teistega võrreldes vaatas vastu olukord, mille järgi ei piisanud riigieelarvelisi kohti isegi tabeli esimesele mitmekümnele sajapunktilisele eritingimustega kandidaadile.
Reedel, 29. juulil lukku läinud nimekirju vaadates on olukord küll veidi maha rahunenud, kuid nii mõnegi pingerea suurema osa moodustavad endiselt heade hinnete tõttu sisse saanud õpilased.
Hindel ja hindel on vahe
Ärge saage minust valesti aru, ma ei ürita devalveerida gümnaasiumi lõpuhinnete ja medaliga lõpetajate väärtust, kuid seda ei tohiks võtta kui ülikooli sisseastumisel määravaks saavat tegurit. Headele ja väga headele tulemustele õppinud on kindlasti ära teeninud tasu ning kogemus näitab, et sisseastumise punktisummale lisa andmine on suur abi ja peaks olema piisav tunnustus hea töö eest.
Fakt on, et Eestis on hindel ja hindel vahe suurte piirkondlike erinevuste tõttu. Millegi nii ebaühtlase tähtsus pingeridade koostamisel on ebaõiglane suure hulga väga tublide õpilaste suhtes.
Eesti Vabariigis on ühtne gümnaasiumiõpingute tulemuslikkuse hindamise süsteem. Selleks on igakevadised riigieksamid. Olgugi et need jäävad liiga üldiseks, määramaks inimese sobivust spetsiifilisele erialale, on nende põhjal siiski võimalik õpilase võimete osas järeldusi teha.
Riigieksameid sooritades on abiturientidele tagatud võrdsed tingimused ning ettevalmistus ja pädevus on juba õpilase enda teha.
Koolis saadud hinnete puhul saab määravaks suur hulk tegureid, nende hulgas kontrolltööde koostamise ja hindamise meetodid, õpetaja tuju ja kas või tähtede seis, nagu üks väga hea õpetaja meile kunagi tavatses öelda.
Ideaalis määrab õpilase sobivuse vastavale õppekavale ühtsetel tingimustel sooritatud erialaeksam, millest selgub nii uue tudengi motivatsioon kui eelnev pädevus. Selline vastuvõtt kehtib näiteks Tartu ülikooli sotsiaalteaduskonnas ja mitmes teises Eesti ülikoolis.
Välismaal on kasutusel vastavat eriala puudutav motivatsioonikiri koos riigieksamitele ekvivalentsete testide tulemustega. Nii on võimalik sõeluda välja inimesed, kel on peale eelduste soov ja huvi õppida. Selline vastuvõtt vähendab ideaalis ülikoolist väljakukkujate hulka ja tagab kokkuvõttes suurema arvu oma ala armastavaid spetsialiste.
Praegune eritingimustega õpilaste vastuvõtt ja lävendi kaotamine paneb vaid küsima, kumba me siis rohkem tahame: kas tudengi puhul loeb enam gümnaasiumi lõputunnistus või tema motivatsioon ja tahe erialal õppida?