Kuningal tasub pea kuklasse ajada küll

Kuninga tänav rajati Pärnusse 17. sajandil. Esimesi krunte hakati tänavaservadele välja jagama 1674. aastal. Tänav ise oli tähtis, ühendades kahte kindluslinna kolmest väravast. Foto: Ardi Truija

Kuninga tänav rajati Pärnusse Rootsi ajal, 17. sajandi teisel poolel, kui Pärnu linnaala ehitati rohkem kui kolm korda avaramaks ning ümbritseti tollal vägagi moodsate muldkindlustuste vööndiga.

Kuninga tänav ühendas kindluse kahte väravat, mis olid nimetatud kuningate nimedega (Karl ja Karl Gustav). Sellest sai tänav ilmselgelt nimegi.

Hiljem, vene ajal, nimetati väravad ümber: Karlist sai Riia ja Karl Gustavist Tallinna värav, nii nagu neist lähtusid tollal linnast väljuvad maanteed.

Tallinna värav on tänapäevani alles.

Kuninga tänav kaotas nime

Kuninga tänav kaotas oma ajaloolise nime 6. augustil 1948. aastal Viktor Kingissepale, kes oli Saaremaalt sirgunud Eesti esirevolutsionäär, läks Eesti iseseisvumise järel põranda alla, tiriti sealt aga välja ja mõningase kohtuliku arupidamise järel lasti 1922. aastal maha.

Lühikest aega (1940–1941) oli Kingissepa nime kandnud Kuninga tänavaga paralleelselt kulgenud Kalevi tänav, kuid muudeti Saksa okupatsiooni ajal Kaleviks tagasi. Nüüd kannab tänav oma ajaloolist nime – Rüütli.

Kuninga nime sai tänav tagasi 1989. aastal.

Tänapäevase Kuninga tänava puudega ääristatud osa, mis kulgeb Victoria hotellist Karja–Aia tänava ringristmikuni, on kahe linnavärava vahel kulgenud tänavast noorem. See rajati alles 19. sajandi teisel poolel, kui Pärnu oli kaotanud tähtsuse kindluslinnana ja linnavõimule oli antud luba kaitsevalle tasandama hakata. Uus tänavalõik ühendas kesklinna tollal juba päris suureks kasvanud Pärnu eeslinnaga, mida tollal nimetati Riia aleviks. Kuninga tänava koolimaja ehitati 1872–1875.

Pärnu muuseumi kauaaegne teadustöötaja Aster Muinaste on kolmekümne aasta eest tollases Pärnu lehes kirjutanud Viktor Kingissepa nime kandnud Kuninga tänavast järgmist.

“Krunte hakati Kuninga tänavale välja jagama juba 1674. aastal. Esimesed majad on ehitatud sama aastasaja lõpul. Mõned neist on säilinud meie päevini, nagu näiteks praegu restaureeritav hoone V. Kingissepa 24. Hoone fassaadil olevat olnud aastaarv 1694.

Esialgu jäid paljud krundid siiski tühjaks. Vahele tuli 1700. aastal puhkenud Põhjasõda, kus Eesti ala sai kohe sõjatallermaaks.

Ehitustegevus elavnes uuesti 18. sajandi keskpaiku, kui maa hakkas toibuma sõjahaavadest.

Ehitati kas kivi- või puumaju vastavalt sellele, kuidas see parajasti määrustatud oli. Näiteks 18. sajandi esimesel poolel kehtis kõigi linnade kohta peale Peterburi kivimajade ehitamise keeld.

Lydia Koidula pargi vastas olevad puumajad pärinevad aga 20. sajandi algusest, kui aktiivselt hoonestati linnakindlustuste alt vabanenud alasid kesklinna ja eeslinnade vahel.”

Väike ekskursioon mööda maju

Kuninga 3 on tähelepanuvääriv selle poolest, et on üks esimesi nn mugavustega kortermaju Pärnus. Maja on ehitatud 1940. aastal arhitekt Jaagup Linnakivi projekti järgi. Selle kõrval on Kuninga 3a, mille projekteeris Raine Karp olümpiavõitja Jaan Taltsile ja mille valmimist külalislahke olümpiavõitja tähistas 1994. aastal suure kokteilipeoga, kutsudes vastvalminud majja kohalikke poliitikuid, kultuuritegelasi ja paar ajakirjanikkugi.

Kuninga 11 on ehitatud 1705. Majas paiknes 1809–1840 Markwardti trükikoda ja seejärel Bormi trükikoda, kus muuhulgas trükiti aastail 1857–1885 Perno Postimeest.

Hiljem ehitati maja väikeste korteritega elumajaks, kus on mõnda aega elanud Paul Keres. 2000. aastal renoveeriti maja Margit Kõrtsi projekti järgi.

Kuninga 13 on üks suuremaid 17. sajandist pärinevaid rõhtpalkelamuid Pärnus.

Kuninga 18 ja 24 on tõenäoliselt tänava vanimad säilinud majad, nende ehitusaeg langeb 1680.–1890. aastatesse. Ainult veidi nooremad on Kuninga 26 ja 28.

Kuninga 30 on riigile kuuluv muinsuskaitsealune hoone, mis on väga halvas ehitustehnilises seisus. Ajaloo seisukohalt omab maja tähtsust, sest see ehitati 1759. aastal Eliisabeti kiriku pastoraadiks, kus aastatel 1809–1846 elas Eesti kultuuriloos olulise koha pälvinud pastor Johann Heinrich Rosenplänter, kelle haud on Pärnus Alevi kalmistul.

Tänapäeval on Kuninga tänav oluline autoliiklussoon kesklinnas. Seevastu uitajaid tänav eriti ei paelu, sest vähemalt oma vanemas osas Vee ja Hospidali tänava vahelisel lõigul ei vii see õieti kuhugi. Kitsaste kõnniteede tõttu pole tänav jalutajailegi kuigi mugav.

Liiati juhib Tallinna värava kaudu tulijad Kuninga tänavalt Rüütlisse Jakobsoni parki diagonaalis läbiv kõnnitee, Victoria hotelli juurde jõudnuid meelitab Rüütlisse ja Port Arturi kaubamajade poole Hommiku tänav.

Õnneks on Kuninga tänaval mitu söögikohta, nagu Tallinna Värava baar, Viies Villem, Grand Café, Edelweiss ja nüüd Armeenia restorangi, kui esimesi pähetulevaid nimetada. Ametiasutustest meenub ainult muinsuskaitseameti Pärnu kontor Kuninga 18. Selle maja keldris oli nõukogudeaegne menubaar Roosikelder ja hiljem Ungari restoran Lahke Madjar.

Kuninga 30 õuel asub Eesti Punase Risti Pärnu residents (Kuninga 30a).

Turiste meelitab ligi Eliisabeti kiriku punane tornikuppel, kirik ise kuulub aga aadressi järgi juba Nikolai tänava juurde.

Mõne aasta eest korraldas Mart Viisitamme juhitud linnavalitsus rahvaküsitluse, kus ühe küsimusena pakuti kaalumiseks kesklinnas jalakäijate ala suurendamist. Ühe võimalusena peeti siis silmas just Kuninga tänava vanema osa jalakäijate tänavaks muutmist. Pelgalt küsitluseks see jäi.