iDeal kampaania

Indrek Taalmaa: Tõenäoliselt jätkub nii kriitikutel kui publikul puremist

FOTO: PP

Näitleja. Lava. Publik. Nende märksõnadega võib kirjeldada Indrek Taalmaa näitlejateed, kuna nii mitmelgi korral on ta vaatajate ees olnud üksi. Monotükis.

Armastusest monolavastuste vastu sündiski Pärnus monoteatrifestival “Monomaffia”, mis algab 11. augustil. Selleks puhuks ajasime Taalmaaga törtsu juttu nii teatrist, elust kui tulevast festivalist.

Räägime teatrist!

No räägime … (Muheleb.)

Mis see teater on?

Teater on teater. Imelikule küsimusele tuleb anda imelik vastus. Kui teatrist rääkima hakata, kuluks selleks tunde, aga ütleme nii, et kui on olemas inimene, kes on laval, ja üks inimene, kes teda jälgib, siis see ongi teater!

Aga kes näitleja sellel juhul on?

Näitleja on see, kes näitab, ja vaataja on see, kes vaatab. Väga lihtne.

Te elate praegu Pärnus. Miks?

Miks? Kas see ei ole natuke provokatiivne küsimus?

On ikka.

Pärnus loomulikult sellepärast, et siin on meri. Soe meri. See on minu arvates hea koht, kus elada. Ma olen enne elanud sisemaal ja sündinud ka seal. Vahelduseks on mere ääres väga hea elada ja kuna tööpakkumine tuli siia, siis miks mitte?

Kui jutt juba töö peale läks, siis sellel, et teil klassikalist teatriharidust pole, on kaunis ebaharilik põhjus. Või kuidas?

Ma küll tahtsin teatrit õppima minna ja käisin isegi sisseastumiseksamitel ära, aga siis võeti mind va okupatsioonivägedesse. 1986. aastal oli ju Eesti okupeeritud. Ma olin Afganistanis Kabulis.

Kas see sõda praegugi teid kummitab?

Muidugi! Ikka, unenägudes ja teinekord mõtetes ka, sest teadupärast käib seal ju praegugi sissisõda, see kõik on väga tuttav. Mõnikord tundub, et seal ei olegi midagi muutunud, ainult pooled on vahetunud. Tihti tuleb kõik meelde. On isegi olnud soov sinna tagasi minna, turistina.

Kui sõjast tagasi tulite, ei hakanud te ju kohe teatrit tegema.

Aeg oli selline: 1988. aasta, laulev revolutsioon, inimestel oli meeleolu ülev. Eks minulgi. Sai mööda Eestit tuuritatud. Siis tegelikult polnud leivateenimine vajalik, kuidagi juba huvitav oli see, et rubla hakkas oma väärtust kaotama. Ma mäletan, et kui ma sõjaväest tulin, ootas mind ees elukindlustus, mille vanemad olid sõlminud ja mille raha ma kätte sain, kuna olin täisealiseks saanud. Hunnik rublasid ootas mind ees ja nendega sai ikka päris kaua läbi, kuna elasin kodus.

Tööle ma muidugi läksin, Jüri Gagarini nimelisse näidissovhoostehnikumi, jõusöödatehasesse. Pakuti tasuvat tööd, kui minu ema sai pearaamatupidaja koha peal palka 100 rubla, siis mina sain 350.

Kuidas sai nii-öelda inimesest tänavalt näitleja? Tänapäeval tundub see võimatuna.

Ega see olegi võimalik ja ega olnud siiski, aga see oli asjade kokkulangevus. Astusin lavakasse inimestega nagu Toomas Saarepera, samal kursusel olid Marko Matvere ja Jaan Tätte. See oli see vaene kursus, kes kannatas Gorbatšovi kuiva seaduse all, ja pool sellest visati välja.

Loomulikult olid noored, kes välja visati, täis tuhinat ja tahtsid oma teatrit teha. Ja kui mina sõjaväest tulin, tegi seesama Toomas mõne aja pärast “Baltoscandali” festivalile Pärnus ühe etenduse.

Aarne Üksküla mängis seal ja Dan Põldroos ja ta nägi mind seal kolmanda tegelasena. Selline väike improvisatsiooniline etendus. Ugalas olid siis Leila Säälik ja Peeter Tammearu, kes märkasid mind, ja Tammearu kutsus mu suure kasvu pärast Lehola Lembitut mängima ja sealt see asi alguse sai. Tuttavaid peab olema, kes töötavad õigel alal. Ja kui sa oled andekas, siis … Enesekindlust peab ka muidugi olema!

Kas olete tundnud, et erihariduseta on olnud raskem teatris töötada?

Alguses kindlasti, aga kõik on praktikas õpitav. Keegi on öelnud, et üks protsent annet ja 99 protsenti tööd. See üks protsent tuleb väga hästi ära rakendada! Mõnel puhul võib muidugi olla, et üks protsent tööd ja 99 protsenti annet, aga jah, nippe tuleb teada ja see on kõik õpitav. Näitleja puhul on oluline areng ja see saab tulla ainult tööga.

Olete olnud publiku lemmik nii Vanemuises kui Endlas, seega saab teie käest küsida: mismoodi olla parim?

(Naerab laginal.) Pead olema õigel ajal õiges kohas. Kõik sõltub lavastajast, kes pakub sulle mingi rolli kuskile lavastusse. Kui see sul õnnestub ja inimestele meeldib, ei olegi muud valemit. Tuleb teha oma tööd hästi ja 100 protsenti.

Aga kuidas monotükkidega on? Te olete sellelgi alal pärjatud näitleja. Kui oluline on teile tunnustus?

Ega ma mingi teistsugune inimene ole, ma arvan, et niisama oluline nagu kõikidele. Igasugune tunnustus on inimesele vajalik. Igaõhtune aplaus on ju tunnustus ja millest siis näitleja indu saab? Paljud on öelnud, et kõige magusam osa sellest elukutsest ongi publiku tänu.

See on ehk naiivne küsimus, aga kumba lihtsam teha on: kas mono- või tavalavastust?

See on laiali valguv teema, kuna alati on nii ja naa. Monotüki puhul pead endast andma 100 protsenti, kuna sa ei saa kellelegi toetuda. Pead publiku pihku saama ja teda hoidma lõpuni. Monoetenduse puhul on näitleja enda karisma väga oluline ja kui oskad seda kasutada, on monotükki võib-olla isegi lihtsam teha.

Siis peate ju ometi teadma, kuidas paus kandma panna.

Jah, aga seda ei saa sõnadesse panna, see on tunnetuse küsimus.

Teil on praegu päris palju rolle eri teatrites. Mida see näitlejale pakub?

See ainult rikastab näitlejat, kui ta saab erinevate partneritega mängida. Inimene areneb ja õpib kogu aeg. Kui mängid mingis seltskonnas … Teater – see on ju kollektiivne kunst. Ikka õpid sellelt seltskonnalt midagi.

Aga läheme “Monomaffia” teatrifestivali juurde, mis kohe-kohe algab.

Tegelikult on kõik, kes Euroopas ja Moskvas kuni Volgogradini välja monoetendusi teevad, koopereerunud ja kutsuvad ennast Monomaffiaks. Mina muidugi sinna ei kuulu, aga mõtlesin siin, et kuna ma ei ole ühtegi monofestivali enne korraldanud, panen festivali pealkirjaks “Monomaffia”. Lõpuks võiks ju kogu Euroopa Monomaffia siin kokku saada! Maffia on ju see, et inimesed teevad väga keskendunult ühte asja.

Väga keskendunult ...

Monoteater on ju selline žanr, kus esineja ja vaatajate vahel tekib energia, ja sellest me toitume. Ka publik armastab seda.

Mida me võime tulevalt kolmepäevaselt festivalilt oodata?

Publik võib siit oodata väga häid, kohe VÄGA häid teatrielamusi. Kavas peab olema kõigile midagi ja sellest me lähtusime. Me ei tahtnud mingile kindlale asjale rõhku panna, seltskond saab olema nagu maffias ikka – kirju! Tõenäoliselt jätkub nii kriitikutel kui publikul puremist, festival on elav organism.



CV

 Sündinud 1967, Viljandis

 Aastatel 1986-1988 teenis Nõukogude armees, Afganistani sõjas

 Töötanud Ugala, Rakvere, Vanemuise teatris

 Praegu töötab Endla teatris

 Festivalil “Monobaltija” kaks eripreemiat, korduvalt publiku lemmik nii Vanemuises kui Endlas

 Teatrifestivali “Monomaffia” kunstiline juht

 Elukaaslane näitleja Karin Tammaru

Tagasi üles