Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto
parnu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Neeme Suur: Tavalisest elust saab defitsiit?

Neeme Suur. FOTO: PP

Enamik inimestest elab kõige tavalisemat elu. Me tahame hommikul oma lapsed kodulähedasse lasteaeda viia või kooli saata. Me tahame, et lapsed läheksid rõõmsa meelega kooli ja tuleksid õhtul rõõmsa ja targemana tagasi.

Tahame sõita korralikku teed pidi ja hea oleks, kui tööle ja poodi pääseks ühissõidukiga. Me soovime turvalist töökeskkonda ja inimväärset palka, samuti osta normaalse hinnaga toidukaupa.

Peale selle ei tohiks kodused elektri- ja veearved ahastusse ajada. Haigestumisel on ju igati loomulik soovida, et perearst või eriarstiabi oleks normaalsel kaugusel ja normaalse ajaga kättesaadav.

Me tahame turvalist elukeskkonda ja seda, et meie kodukandis oleks nii sportimis- kui kultuurivõimalusi. Me tahame elada teadmisega, et häda korral tuleb riik ehk politsei, päästeteenistus või kiirabi meile appi.

Kehv kaup, kas pole?

Osa neist igapäevastest asjadest on meie enda teha, teine osa linnade ja valdade korraldada ja kolmas riigi rida. See kõik on nii igapäevane ja loomulik. Millegipärast on nii, et mitu viimasel ajal riigis vastu võetud otsust ja pooleli protsessi muudavad tavaelu üha kättesaamatumaks ja seda ennekõike inimestele, kes elavad väljaspool suuremaid linnu ja/või on väiksema sissetulekuga.

Vastukaubaks on rahvale pakutud kodualuse maamaksu vabastust ja tulumaksu üheprotsendist langetamist, mis reaalselt astuvad jõusse küll 2013. ja 2014. aastal. Kehv kaup, kas pole?

Miks ma nii arvan? Juba ainuüksi selle pärast, et pea iga päev kuuleb uudiseid, et riigil ei jätku raha ja taas tuleb mõnda vajalikku teenust koomale tõmmata. Samal ajal on selgelt vähenenud riigieelarvest linnadele ja valdadele laekuva raha osa. Majanduslanguse ajal kõvasti alla tõmmatud omavalitsuste tulubaasi taastamisest ei räägi valitsuses aga keegi.

Suure trummipõrina saatel tehtud kodualuse maamaksu vabastamisega lõid võimuerakonnad veel ühe mõra kohaliku elukorralduse tugisammastesse. Siinkohal on eriti kummastav vaadata, kuidas hea reformierakondlasest kolleeg lubab maakonna omavalitsused läbi käia ja neid hädas ükshaaval aidata, pöördudes näiteks rahastamispalvega kultuuriministri poole, kui võimla sein laguneb. No tule taevas appi!

Selged ülesanded omavalitsustele

Omavalitsused vajavad kindlustunnet. Omavalitsustele on vaja selgeid ülesandeid koos pikaajalise ja stabiilse rahastamisega, mitte riigikogu liikmete peavangutusi ega lubadusi hädas valdadele appi tõtata. Kohaliku elu rahastamisskeem peab olema demokraatlikule Euroopa riigile kohane ning tagama omavalitsuste iseseisvuse.

Siia võib veel lisada riigi enda pakutavate teenuste käekäigu. Kuuldavasti näeb uus päästekorralduse arengukava kontseptsioon ette riikliku päästeteenistuse ja elupäästevõimekuse vähendamise ja vabatahtliku pääste rolli olulise tõusu.

On selge, et sel juhul kannatavad just maapiirkonnad. Tulevikus on siis nii, et makse küll alandame, aga inimestel tuleb end ise päästa, tulekahju kustutada või isegi arstida. Seda viimast juhul, kui sotsiaalministeerium ei loobu kavast koondada perearstid ühtsetesse keskustesse ja jätta teenuse kättesaadavuse tagamine vaid omavalitsuste kohustuseks.

Teisalt planeerib riik maakondliku ühistranspordi ülalpidamiseks mõeldud summade kärpimist. Üksikisiku tulumaksu langetamine otsustati ära, et jätta tulevikus inimestele mõni euro rohkem kätte, samal ajal kaotati erimärgistatud kütuse soodustused, mis vähendavad ettevõtluse konkurentsivõimet.

Rahandusminister Jürgen Ligi ütles selle kohta, et eesmärk on koguda rohkem makse ja viia ellu sotsiaalprogramme. Inimestes tekitavad musta masendust kaupluste hinnarallid ja elektri hinna tõusud.

Kui samasugused trendid jätkuvad, muutub tavaline elu paljudele defitsiidiks: igapäevased teenused on kättesaadavad vaid osale ühiskonnast ja ülejäänud peavad harjuma praegusest veel vähenõudlikuma eluga. Ühel hetkel hajub laulupeo lumm ja osa peresid peab leidma vastuse küsimusele “kas me saame hakkama või ei?”.

Valitsuserakonnad lubasid enne valimisi stabiilsust ja kindlustunnet, praegu tunnevad stabiilsusest ja kindlustundest sügavat puudust nii inimesed, omavalitsused kui riik tervikuna.

Tagasi üles
Back