Eriüksuslastega eile Tallinnas kaitseministeeriumis toimunud tulevahetuses surma saanud Karen Drambjani enda käest enam midagi küsida ei saa. Sarnasusi, et mitte öelda paralleele Norra tulistamistragöödiaga on paraku mitu.
Juhtkiri: Norra sündroom
13. august 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nagu Norra massimõrvar koostas Drambjan 2009. aastal poliitilise valimisproklamatsiooni, milles ähvardas Eestit kodusõjaga. Armeenlane oli samuti terroriaktiks ettevalmistusi teinud, seda tõendavad nii kotitäis lõhkepakette kui suur kogus laskemoona. Oli üksik ja tõrjutud inimene, kellel juba aastaid oli vedanud elus kõik viltu.
Oskamata eesti keelt, ei suutnud Drambjan sulanduda ühiskonda ja kindlasti vajab uurimist, kuidas tal õnnestus 1993. aastal üldse saada Eesti kodakondsus.
Veel eile polnud Drambjani rünnakumotiividest midagi teada, temaga kokku puutunud ministeeriumi naistöötaja kinnitas, et mehe suust tuli vaid seoseta karjumist.
Miks valis äpardunud terrorist rünnakuobjektiks just kaitseministeeriumi, jääbki ilmselt teadmata. Õnn, et peale ründaja enda rohkem ohvreid ei olnud ja jõuametid toimisid olukorrale vastavalt.
Kaitseminister Mart Laaril on õigus, et maailmas algab kaitseministeeriumide kaitse kaugemalt kui ministeeriumi seest teisest uksest.
Suurte akendega imposantne maja kesklinnas ilmselt väga ei sobi kaitseministeeriumile turvalisuse kaalutlustel. Kaitseametkonna mujale viimist on takistanud rahanappus.
Pärast Norra tulistamistragöödiat hoiatati, et maailmas võib leiduda järgijaid, kes samal viisil üritavad ennast ajalukku jäädvustada. Drambjanil õnnestus nimi kirja saada kaitseministeeriumi sanitaarremondi hinnaga.