Mart Viisitamm: Austagem Jaansonit, unustagem poliitika

Pärnu linnapea Mart Viisitamm (Keskerakond). Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Jüri Jaanson on Pärnu heaks teinud võib-olla rohkem kui mitu linnavalitsust kokku. See on emotsionaalne hinnang, kuid ma suudan seda põhjendada.

Jaansoni lahingud ja võidud on liitnud pärnakaid, andnud noortele eeskuju ja julgustanud spordiga tegelema vanemaidki inimesi. Nii sõudmise kui jooksmisega.

Pealegi on tegu ülimalt meeldiva inimesega, kes naljalt teistele näpuga ei näita, vaid püüab alati ise väljapääsutee leida. Uhke tunne on olla pärnakas, kui sinu linnas on sirgunud suurmehi.

Võib-olla just sellepärast, et Jüri Jaanson on tagasihoidlik ja endale õigusega kuuluvat naljalt nõudma ei tule, tekkis minul ning mu mõttekaaslastel soov lõpetada lõplikult Jaansoni sõudebaasi mured.

Kõik mäletame, kuidas Jaansonit ja tema tublisid järgijaid ähvardas sõudebaasist väljatõstmine reaalselt alles paari kuu eest. Kas pealtvaatamine olnuks linnamehelik? Leian, et ei.

Linn pidas spordiklubiga Põhjakotkas läbirääkimisi juba palju varem, kuid lahendust ei leitud. Põhjakotkal oli seaduslik õigus jõeäärsele maale, linnal polnud vaielda midagi. Ometi leidsime võimaluse: pakkusime Põhjakotkale, et nad saavad ilma meie venitamisteta samuti õigusega neile kuuluva vibustaadioni juurde erastada teist niisama palju maad ning et linn algatab sinna detailplaneeringu, mis lubaks sellele maale ehitada kortermaju.

Miks me seda pakkusime? Et päästa sõudebaas. Minu hinnangul oli tegu aruka kokkuleppega mõlemalt poolt. Arusaadavalt ei meeldinud kokkulepe vibuklubile Meelis, millele pakkusime kohe muud tegevuskohta.

Millised olnuks muud võimalikud tegevused? Juba enne läbirääkimiste laua taha istumist oli teada riigikohtu seisukoht: vibustaadion tuleb erastada Põhjakotkale ning seda suurema maa-alana, kui praegu vibustaadionina kasutatakse. Seega: vaidlemine vaid venitanuks protsesse.

Mille linn õieti ära andis? Peale raha, mida maksame sõudebaasi eest, lubasime ainult ühte: algatada detailplaneeringu. Rahustuseks kõigile, kes süüdistavad linna milleski kahtlases, tuleb möönda, et detailplaneeringu algatamine ei tähenda kaugeltki veel, et see kinnitatakse. Õigused see vaidlustada on linnakodanikel, naaberkruntide omanikel.

See oli žest, mida olime valmis tegema. Kui argumenteeritud vaideid ei tule, on volikogul võimalus detailplaneeringusse vastavad muudatused teha. Kui aga avalik huvi selle algatuse maha laidab, jääb kõik, nagu oli.

Siiski-siiski. Peagi on algamas valimised ja normaalses olukorras Jaansoni sõudebaasi arengut toetanud poliitikud on ühtäkki jagunenud kahte leeri. Mis ikkagi võiksid olla need kaalukad põhjused, et Jaansoni ja sõudespordi areng Pärnus põhja lasta? Kas tõesti mure vibuklubi Meelis pärast? Vaevalt, sest linn on vibuklubile pakkunud juba asenduskrunti ja pakub ilmselt veel variante.

Me ei tohi ühtegi tugevat spordiklubi selles vaidluses kahjustada. Kuid andkem aru, kui me sõudebaasi välja ei ostaks ja Põhjakotkaga maa erastamise suhtes kassi-hiirt mängida tahaks, lõpeks see niikuinii kohustusega vibustaadioni maa erastada.

Põhjakotkas ei pruugiks anda ruume sõudjatele ega vibulaskjatele. Kas see oleks tõsisemalt võetav linnapoliitika? Juriidiliselt pole oluline, kas Põhjakotkas on kavalate ärimeeste punt või hulk toredaid pärnakaid, igal juhul on erastamisõigusega trumbid nende käes. Meilt on vaid tahe päästa sõudjad ja sõudmine.

Pärnu linnavolikogu esimees Ahti Kõo, kes on teada kõva käe ja ütlemistega mees, oli üks esimesi, kes kritiseeris linnavalitsuse head tahet Põhjakotkaga kokku leppida. Üks tema muresid oli justkui Põhjakotka kui spordiklubi devalveerumine kinnisvaraäriks.

Tundes volikogu esimeest, usun, et tegu oli siira murega ning seda avaldust ei mõjutanud asjaolu, et sõnavõtja ise kuulub jõe vastaskaldal tegutseva konkureeriva Kalevi sõudeklubi juhatusse, kus samuti viimasel ajal tõsiselt kinnisvara omandamisele mõeldakse.

Et aga teema on kuum ega sugugi üheselt arusaadav, sai selgeks eelmisel nädalal. Siis otsustasid meie koalitsioonipartnerid Reformierakonnast, et sõudebaasi ostmiseks sõlmitud eelkokkulepe vajab veel tehnilisi täpsustusi ning seetõttu ei saa nad seda toetada. Omalt poolt saatsin partneritele märgukirja, kus lubasin kõik vajalikud formaalsed nüansid lahendada.

Ühtlasi olen Keskerakonna Pärnu piirkonna esimehena valmis selleks, et kui pärast formaalsete takistuste kõrvaldamistki hiljemalt 1. detsembriks ei pea Reformierakond võimalikuks Jaansoni sõudebaasi küsimust positiivselt lahendada, kaasame selleteemalistesse aruteludesse kõik Pärnu volikogus esindatud parteid.

Kuidagi ei taha ma veel uskuda, et sõudesport, vibusport ja Jüri Jaanson on nii odavad, et nende saatusega mängides vaid poliitilise kapitali kogumisele mõeldakse. Elame, näeme.