Arvan, et ei eksi, kui väidan, et Pärnu linnal ei ole sel sajandil nii koormavaid finantsraskusi seni olnud kui käesoleval aastal. Kui linna finantsjuhtimises ei viida ellu põhimõttelisi ja radikaalseid muudatusi, tundub tulevik aga veel lootusetum.
Ago Kalmer: Miks sunnitakse Reet Näkki hämama?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Algus
Millest probleemid algasid? Tuleb tunnistada, et vaevalt ajal, mil peaminister kuulutas, et Eestil ei ole kunagi olnud sellist majanduslikku õitsengut ja kohe-kohe möödume majanduslikus mõttes Portugalist.
Keegi meist ei oleks arvanud, et kukkumine, mis tuleb, on nii valus. Eufoorilisse aega jääb Pärnu linna 2006. aasta lõpus vastu võetud 2007. aasta eelarvegi, milles nähti ette võib-olla liiga optimistlikku linnavarade müüki.
Julgen aga arvata, et kui linnajuhid oleksid 2007. aastal kabinettide ja ametiülesannete korduvate ümberjagamiste ajal suvatsenud teha oma tööd, olnuks võimalik varad aasta alguses müüa. Nagu teame, alustasid linnajuhid müügiga alles siis, kui näpud põhjas olid.
Pean mainima, et 2007. aasta defitsiitse eelarve puudujäägiga lõpetamises ei tuleks otsida põhjust varade müümata jätmises, vaid linnaeelarve mahtude suurendamises, mida tehti kahel korral.
Eelarve defitsiit just oligi samas mahus, millega Reformierakonna, Keskerakonna ja Rahvaliidu koalitsioon paisutas eelarvet. Väidan, et sõltumata varade ebaõnnestunud müügist, oleks 2007. aasta lõppenud võlgnevusteta, kui eelarve mahtu ei oleks suurendatud.
Pillerkaar võtab tuure
On raske mõista, miks linnajuhid jätkasid ebaratsionaalsete kulutuste tegemist, kui esimesed ohumärgid 2007. aasta võlgnevustega lõppemisest märku andsid.
Kui selleks raha puudu jäi, võeti varakevadel 2008 veel 177 miljonit krooni laenu, millest 50 miljonit krooni moodustab aastase tähtajaga arvelduslaen. Veel enam, kohustusi suurendati 131 miljonit krooni maksma mineva spordihalli rahastamisega.
Rahandusosakonna juhataja Reet Näkk unustas oma arvamuses mainida koolide sihtasutuse laenukohustusi summas 120 miljonit krooni.
Koolide SA ei ole muinasjutuline küllusekoobas ega edukas äriühing, mis oma igapäevase majandamisega suudaks võetud laenukohustused täita.
Tegemist on asutusega, mis on ellu kutsutud koolide korda tegemiseks ja nende majandamiseks. Selleks tuleb vahendeid ikka linnaeelarves ette näha ja seda sihtasutuse võetud laenude ja intresside makseteks. Kõike kokku on 428 miljonit krooni ühe aasta jooksul!
Siia tuleks lisada varem Reformierakonna ja Keskerakonna linnajuhtide võetud laenud Eesti Ühispangalt jäägiga summas 95 miljonit krooni, Hansapangalt jäägiga summas 15,6 miljonit krooni ja muud kohustused. Needki võlad tuleb tasuda.
Kas see ikka on vähem kui 60 protsenti eelarve põhimahust?
Sellise võlguelamise puhul ei pane imestama, kui jõutakse olukorrani, kus 21 miljoni kroonise laenu tagastamiseks on vaja veel kord 21 miljonit krooni laenu võtta.
Kui linna finantsjuhtimine on hästi korraldatud ja kohustusi on võetud tasakaalukalt ning ettevaatlikult, miks siis on jõutud seisu, kus laene tasuda enam ei jõuta, ning selleks, et kohustusi täita, on vaja lisakohustusi võtta.
Asi tundub olevat veel hullem. Intresside tasumisekski võetakse laenu. Või kuidas teisiti mõista OÜ Steniardi kohustuse täitmise edasilükkamist tingimustel, mis toob kaasa kohustuste suurenemise 23 miljoni krooni võrra? Selle kohustuse täitmiseks nähakse 2009. aasta eelarves 20 miljoni krooni laenu võtmist. Kui see ei ole maksevõimetus, siis mis see on?
Pidu jõuab haripunkti
Linnavolinikele esitati esimeseks lugemiseks 2009. aasta eelarve, mis põhimahus (ilma laenudeta) on kokku 707,9 miljonit krooni. 2008. aasta eelarve samal põhimõttel (ilma laenudeta) teeb põhimahus kokku 681,3 miljonit krooni. Kasv ligi neli protsenti (sic!).
Kui linnapea volikogus eelarvet tutvustas, nimetas ta 2009. aasta eelarvet uhkusega kriisieelarveks. Ei mõista tema uhkust.
Põhiosas jaguneb eelarve kaheks: ülalpidamiskulud ja investeeringud. Kui võrrelda 2007. ja 2009. aasta eelarve ülalpidamiskulusid, selgub, et ülalpidamiskulud on 2007. aastaga võrrelduna üle 40,7 protsendi suuremad. Rõhutan: ülalpidamiskulud on kasvanud pea poole võrra.
See, et kustutuskummide arvelt kokku hoitakse, nagu kinnitab lugupeetud rahandusosakonna juhataja oma loos, on küll tore. Aga mis juhtub siis, kui ülalpidamiskulusid on vaja tegelikkuses vähendada?
Soovitan tutvuda Viljandi linna eelarvetega. Kindlasti märkate, et Pärnus ei ole paraku linna finantsjuhtimine selline, mis võimaldaks ligi 30 protsenti eelarve põhimahust kulutada investeeringuteks, seda laene võtmata. Pärnu linna 2009. aasta eelarves nähakse investeeringuteks ette 32 miljonit krooni.
Staažikas rahandusosakonna juhataja kirjutab põhimõttest, et Pärnu linnal on tavaks investeeringuid teha varade müügi ja hoonestusõiguse tulude arvelt. See on igati mõistlik ja tark põhimõte, mida tuleks järgida. Kas seda teeb 2009. aasta eelarve?
Eelarves on ette nähtud varade müügist ja hoonestusõiguse tuludest kokku 56,8 miljonit krooni ning investeeringuteks kavatsetakse laenu võtta veel 20 miljonit krooni. See teeb kokku 76,8 miljonit krooni. Kommentaarid on vist liigsed.
Pohmell saabub lumesulamisega
Nõustun Reet Näkiga, et kohalikule omavalitsusele ei saa pankrotti kuulutada. Mida võiks aga siis mõista kohaliku omavalitsuse pankroti all?
Arvan, et selleks saab lugeda olukorda, kus linn ei ole võimeline välise (riigipoolse) abita tulema välja seisust, kus eelarvest jätkub heal juhul raha ainult palkade maksmiseks.
Suurem osa rahast läheb laenude, intresside ja muude eelmainitud kohustuste maksmiseks. Raha ei jätku paraku omavalitsuse kohustuste täitmiseks: remonttöödeks, tänavate koristamiseks ega valgustamiseks.
Ei maksa unistadagi mõnest uuest teelõigust või mänguväljakust, rääkimata rahalist tuge vajavate avalike ürituste korraldamisest. Kuritegevus kasvab. Kas ei kõla kuidagi tuttavalt?
Kainenemine
Pärnu linnaelanikud tegid oma valiku 16. oktoobril 2005. Valiku tulemusena on volikogu 33 volinikust 11 Keskerakonna, kümme Reformierakonna ja kaks Rahvaliidu volinikku valitsuskoalitsioonis ja juhivad linna.
Nemad viivad ellu oma valijate tahet: on end tööle võtnud ja määravad endale põhjendamatult kõrgeid tasusid, maksavad hindade langemise ajalgi 500kroonist hinnatõusu kompensatsiooni, laiendavad tasulist parkimisala, rajavad liuväljaku Keskparki, võtavad laene ja muid kohustusi spordihalli rajamiseks ning täidavad teisi koalitsioonileppes ettenähtud kohustusi.
Seda on valija soovinud. Sellised soovid aga tähendavad millestki loobumist.
Austatud linnakodanikud, pidu on läbi. Võtke roosad prillid eest, siis näete, kuhu oleme jõudnud.
Ehk saate aru, et külalised (teie valitud populistid) on peo ajal sahvri tühjaks teinud ja ootavad, et te sinna lisa tooksite. Nende isu ainult kasvab.