Ükskõik mida otsid, alati leiad eest iseenda

Katariina Undi kehastatud Nisa on umbes 50aastane Aafrika naine, teda saadab eri pillidel Tanel Ruben. Foto: Siim Vahur/Vat Teater

Pärnu kultuurisuves sündinud ja maitsvaks küpsenud kirss – teatrifestival „Monomaffia“ tõi kolme päevaga vaatajate ette monolavastusi Eestist ja kaugemaltki.

AS Japsi välja pandud grand prix’ ja suure kirsi võitis žürii üksmeelsel otsusel Katariina Unt, kes on VAT Teatri lavastuse „Nisa“ dramatiseerija, lavastaja, kunstnik ja osatäitja.

Loomulik ja kaasahaarav

Katariina Unt on näitlejana valinud alati tavalisest ebamugavama, nõudlikuma ja vähem glamuurse kulgemisraja, kiirtee staarnäitlejate hulka on talle tundunud liiga lihtne. Ta on võtnud aega, et küpseda mitmekülgseks ja sisukaks maailma vahendajaks.

Isiklikud otsingud, piirsituatsioonid, dramaatilised ja erakordsed elusaatused või hoopis jämekoomiline ning hingetuks naerutav elupila – kõik see iseloomustab tolle näitlejanna kehastumisi nii teatrilaval kui kinoekraanil.

„Nisa“ on aga samm edasi: siin on Katariina Unt ühtlasi dramatiseerija, kunstnik ja lavastaja. Loo valikut on ta põhjendanud nii: „Selles teatrisituatsioonis, kus ma hetkel olen, leidsin, et minu mõtted, tundmused ja minu huvi nende võimaluste vastu teatris saavad kõige paremat rakendust selle materjali kaudu.“(PM 15.11.11)

Lavastuse aluseks on Ameerika antropoloogi Marjorie Shostaki jutustus “Nisa, aafrika naise jutustus elust”. Nisa on umbes 50aastane Aafrika naine, kes elab Botswana kaugeimas nurgas. Ta on suurema osa oma elust veetnud savannis poolkõrbe alal loodusande korjates ja metsloomi küttides. Ta jutustab oma unenägudest, lapsepõlvest, emast, isast, vendadest-õdedest, naiseks ja emaks kasvamisest, esimesest jahisaagist, armastusest, lastest ja meestest.

Nisa loos ei eristu tähtis ega vähem tähtis, on alatine kohalolu ja see, mis temale osaks saab. Asjakohane ja vajalik. Nagu kõik kehaline, seksuaalne ja meie mõistes väljendamiseks ebasobivgi. Nisa elab elavat elu: tema kultuur ei kammitse instinktiivset eneseväljendust, ta on kasvanud, kogedes loodust nii, nagu see on, mitte vahendatult. Vaade nii teistlaadsesse maailma ei tekita aga võõristust. Vastupidi, see mõjub loomulikult ja kaasahaaravalt.

Pühendus naisele, emale

Laval on liibuvasse oranži riietunud näitlejatar, kõrguv tootemisammas ja rütmi- ja keelpille mängiv Tanel Ruben. Muusikaline kujundus rütmistab lugu meditatiivsest nõidusliku ja tantsulis-rituaalseni.

Näitleja juhatab etenduse sisse selgitava ja üldinimlikule otsinguideele suunava pöördumisega, mis küsib: kuidas elada, kui enam ei ole nälga ega janu? Teekonna kujund saadab kogu seda lugu: ükskõik kuhu lähed või mida otsid, alati leiad iseenda. Ehk inimese loomupärane sund liikuda, kuhugi jõuda saab päädida vaid eneseleidmisega. Veel: selle lavastuse on ta pühendanud oma emale.

Teadmine endast – naiseks ja emaks olemine – mõtestub Nisal oma meeste ja laste kaudu. Nisa rahvas või muud kütid-korilased ei ole inimolendina vähem nüüdisaegsed kui teised: bioloogilisest aspektist on inimesed kõikjal ühesugused.

Lavastuslikult seda otse ütlev oli pilt, kus Nisa kirjeldas üksikasjalikult oma esimest sünnitama minekut: kuidas ta leidis puu all sobiva varjulise paiga, et laps üksi ilmale tuua. See oli tegelaskõne, aga näitleja kehakeel markeeris hoopis tänapäevase linnanaise ettevalmistusi kohtinguks: sukad, soeng, meik, takso, ootamine, pettumus … Paralleelmaailmade kokkulõige näitas eri sündmuste samaväärsust, suhtumise igapäevasus, tavalisus võimendas võrdlust. Tunded, nagu valu, ootus, armastus ja pettumine, on üldinimlikud. Primitiivsel kõrberahval on samasugune emotsionaalne ja intellektuaalne potentsiaal nagu kõikidel ülejäänud inimühiskondadel.

Näitlejameisterlikkuse aste selles monolavastuses on kindlasti kogetuist kõrgeim: Katariina Undi keha, hääle ja miimika kasutus on vaatamisväärsus omaette, rääkimata koosmõjust. Mis aga olulisim: väliste vahendite loomulikkuse annab näitlejanna tugev veendumus ja selgus. Kindlus ja julgus. Loobumine kategooriatest hea-halb, tark-rumal või ilus-kole. See julge ja ehe, tarbetust väliskihist puhastatud mäng suudab korraks vaataja liigseks muutunud kultuurikihi alla pugeda. Osadus, milles tunned iseennast – mis saaks olla veel parem mõistmise ruumi tekkeks?