Koit Pikaro: Arvan, et ükski korralik inimene ei nõua minult, et peaksin kuuluma või et ma isegi saaksin kuuluda kurjategija Asso Kommeriga ühte fraktsiooni.

Koit Pikaro. Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Täna möödub viisteist aastat traagilisest sündmusest Tallinnas, kus kurjategijaid kinni pidama läinud politseinikud Koit Pikaro ja Argo Aunapuu Asso Kommeri tulistatud kuulidest haavata said. Nüüd on Pikaro ja Kommer koos Pärnu linnavolikogus.

Pikaro on intervjuuks kättesaadav volikogu istungi pooletunnisel lõunavaheajal. Küsimustele vastates mõtleb ta päris pikalt ja valib hoolega sõnu.

Need, kes teie mobiiltelefonil helistavad, kuulevad kõnekutsete taustal automaadivalanguid.

Need on kuulipildujavalangud.

Koguni kuulipilduja!

Ega seal erilist vahet ole. See sümboliseerib seda, et käib sõda heade ja halbade vahel.

Ja head tulistavad halbu? Helistajad on siis halbade hulka arvatud, kui nad oma kõrvus neid valanguid kuulevad?

Kindlasti mitte. Arvan, et enamik neist, kes helistavad, ei ole kindlasti minu vastased.

Ajame juttu Pärnu linnavolikogu ühes pisikeses ruumis. Ütlesite, et see on sõltumatute fraktsiooni tuba.

Teen sügava kummarduse Pärnu linnavolikogu esimehe Ahti Kõo ees, et ta tuli meile vastu. Pärast mitmekuulist … (mõtleb) tahaks kasutada sõna “mangumist”, see tähendab pöördumist tema poole eraldati meile kabinet.

Tõsi, see on pooleldi keldrikorrusel ja minimaalse sisustusega, ilma telefoni ja muidugi arvutita. See eraldati neile, kes ei kuulu fraktsioonidesse. Siin peaks peale minu käima paar sotsi ja Eino-Jüri Laarmann.

Kuidas üldse tekkis selline olukord, et teie, olles tegelikult valitud Pärnu linnavolikokku Keskerakonna nimekirjas, olete küll edasi erakonnas, aga erakonna fraktsiooni volikogus ei kuulu?

See on fakt.

Aga kuidas te sinnamaani jõudsite? Praegu istute opositsioonilise IRLiga koos ühes nurgas, Mart Allikuga kõrvuti.

Alustan lõpust. Arvan, et see, kus üks või teine volikogu liige istub, ei ole määrava tähtsusega. 2005. aastal, kui olid viimased kohalike omavalitsuste volikogu valimised, olin riigikogu liige. Sain küll valituks, aga jäin siiski riigikokku, järelikult samuti linnavolikogu fraktsiooni ei kuulunud.

Pealegi arvan, et ükski korralik inimene ei nõua minult, et peaksin kuuluma või et ma isegi saaksin kuuluda kurjategija Asso Kommeriga ühte fraktsiooni. Ja julgen väita, et need inimesed, kes temasugusele kurjategijale näiteks on andnud soovituse astuda Keskerakonda, on kurjategijate toetajad. Minu maamehelik loogika ütleb, et kurjategijate toetajad on ka … kolm punkti.

Teist võib selles mõttes aru saada, et Kommer ei ole teile mingi tavaline poliitiline oponent, vaid inimene, kes on teid tulistanud, teile raskeid kehavigastusi ja palju kannatusi põhjustanud.

Sellest, et mul on olnud tulevahetus selle kaabakaga – ma rõhutan: kaabakaga –, on kaks veel olulisemat põhjust. Esiteks on ta poliitiline prostituut ja ülejooksik Mark Soosaare valimisliidust keskfraktsiooni. Selleks, et saada komisjoni esimehe kohta, jooksis ta üle. Või vastupidi: jooksis üle ja sai komisjoni esimehe koha.

Teiseks: ta on süüdi mõistetud mitme kuriteo eest ja üks nendest on see, mida mina võrdsustan riigireetmisega. Olles kaitseväelane, oli ta allumatu Eesti Vabariigi seadustele. Kaitseväelasena, relvastatud isikuna, keeldus ta täitmast Eesti Vabariigi seadusi. See on riigireetmine ja riigireeturitega mina ühte fraktsiooni kuuluma ei hakka.

Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses seisab, et volikogu liige kaotab koha, kui tema suhtes on jõustunud süüdimõisev kohtuotsus. Kommeri karistatus on järelikult kustunud, on vist selline mõiste kasutusel.

Kommer, kui ma õigesti mäletan, mõisteti süüdi ja teda karistati kuue aasta ja kuue kuu pikkuse vabadusekaotusega. See, et ta vabastati ennetähtaegselt, et ta valetas vabastamisel oma tulevase töökoha kohta ja nii edasi, on fakt. Ega mina selliselt inimeselt korrektsust ja ausust nõuagi.

Arvan, et sellise kuriteo eest on ta siiamaani karistusregistris arvel. Ja niikaua, kui pätt on arvel karistusregistris, on ta minu jaoks kurjategija. Kui see karistatus seal on nii-öelda kustunud, on tema kui Eesti riiki reetnud isik minu jaoks kurjategija ja jääb selleks täpselt oma või minu elu lõpuni.

See oli periood, kus Kommer oli Läänemaal Pullapääl tegutsenud vabatahtliku jäägrikompanii ülem, täpsemalt oli kompanii selleks ajaks juba küll laiali saadetud.

Seda tema kohtuotsuses ei ole, aga me kõik teame, et 1993. aastal oli ta ERSP relvastatud jõugu üks juhtidest. Mina ja minu kolleeg Argo Aunapuu – meie oma verega hoidsime Tallinnas Pärnu maanteel ära riigipöörde. See juhtus 26. novembril.

Mis tundega loete näiteks Interneti-kommentaare, kus on kirjutatud, et peame Koit Pikarot taluma seetõttu, et Kommer ei osanud tulistada?

(Mõtleb pikalt.) Võtan neid täiesti tundetult. Ma ei taha ütelda ühtegi head sõna kurjategija Asso Kommeri kohta. Aga pean tunnistama, et ta on hea tulistaja. See, et ta suutis mind kolme lasuga jalast haavata, näitab seda. Kurjategijana teadis ta täpselt, et meil olid kuulivestid ja ülespoole ei olnud mõtet tulistada. Ta tulistas täpselt jalgadesse, et tekitada meile võimalikult raskeid vigastusi.

Olite tollal politseis minu mäletamist mööda päris kõrgel ametikohal. Miks te ise kurjategijaid kinni pidama läksite ega saatnud sinna oma alluvaid?

Olin tollal keskkriminaalpolitsei büroo abikomissar. Ükskõik millisel ametikohal töötades pole ma kunagi oma töökaaslasi alluvateks nimetanud. Nad on alati olnud minu jaoks kolleegid. Olen seda neile rõhutanud ja olen vastavalt käitunud.

Meil oli osakonnas demokraatia ja kui vaja, otsustasime mõnda asja isegi hääletamisega. Kui me tegime tööd, siis kõik koos. Koos oma kolleegidega olen ma osalenud kümnetel, kui mitte sadadel operatsioonidel. See oli üks neist, kus me nagu tavaliselt läksime kurjategijaid kinni pidama.

Saite Kommerile ka vastu tulistada?

Ei, tema jõudis varem. Hakkasin autost väljuma ja … Me ei olnud selleks valmis, et relvastatud isikud alustavad tulevahetust Tallinnas, et nad ei allu. Et mingi grupp jäägreid peab ennast Eesti Vabariigi seadustest nii palju kõrgemal seisvaks, et nad ei allu politsei korraldustele.

Meil oli vilkuriga auto, andsime neile peatumiseks sauaga märku.

Kohtuistungid toimusid Tallinnas. Selleks ajaks olite juba haiglast välja saanud.

Mulle on räägitud, et operatsiooni ajal jäi mul süda seisma. Olen väga tänulik Mustamäe haigla arstidele, kes mu ellu tagasi tõid. Pealegi olin esimesed kaks-kolm päeva reanimatsioonis, millest ma midagi ei mäleta. Arvan, et olukord oli keeruline.

Haiglast välja ja tööle tulin kahe nädala pärast. Tõepoolest, liikusin vaevaliselt, aga kolleegid toetasid mind väga, käisin iga päev sidumas ja sain tööl olla.

Kohtuistungid olid tavalised. Olime seal kannatanud, meid turvasid K-komando poisid. Tavaline võitlus: kurjategija valetab, tema advokaat püüab teda kaitsta. Mind ja teisi kannatanuid esindas väga hea advokaat Aivar Pilv. Tundsime ennast üsna kindlalt.

Olete väga printsipiaalne inimene. Teid üldjuhul pole võimalik nii-öelda ära rääkida, jääte ikka endale kindlaks. Olete olnud kogu elu selline või muutis teid seesama sündmus?

Olen alati olnud selline, kes ei suuda ega taha vait olla, kui on tegemist ebaõigluse, vale või mingi muu alatusega. Aga see sündmus Pärnu maanteel muutis mind ja minu elu. Esiteks sundis see mind kolm aastat hiljem politseist tervislikel põhjustel ära tulema. Arvan, et muidu oleksin seal siiamaani.

Selle kolme aastaga saime püsti pandud Eesti kõigi aegade kõige parema osakonna. 1994 moodustati keskkriminaalpolitsei organiseeritud kuritegude vastane osakond koos selle regionaalsete keskustega. Arvan, et olime tollal arvestatav jõud.

Teine muutus, mis see juhtum mulle kaasa tõi, on see, et olen vabanenud hirmukompleksist. Kui oled olnud verekaotusest minemas, võtab see hirmutunde, et pead kartma oma elu, tervise või millegi muu pärast. Muidugi muretsen vahel oma lähedaste pärast.

Minu seisundit näitab minu öeldu kiirabiautos, mida ma ise küll ei mäleta. Olime kolleeg Argoga ühes autos kanderaamidel, mina vist põrandal ja Argo kõrgemal. Olin arstile öelnud: ära minuga tegele, mul on nagunii minek, tegele Argoga. See näitas minu vabanemist. Tunnen ennast siiamaani vabana.

Mis teid õigupoolest Pärnu linnavolikogus hoiab? Muidugi ei saanuks te volikokku kandideerida, kui teil poleks siin mingit asupaika ja te poleks Pärnu rahvastikuregistris. Tegelikult te ju siin ei ela.

Olen Pärnu ja Pärnumaaga seotud täpselt kümme aastat. Siis aasta lõpus andsin nõusoleku kandideerida Pärnumaalt riigikogusse ja arvan, et sellest ajast tuleb mind lugeda pärnumaalaseks.

Teiseks hoiab mind siin kinni erakond. Ja teen vahet: mitte Pärnu linna Keskerakonna piirkond, mille eesotsas on Markko Laidinen (linnapea Mart Viisitamm – E. V.). Mina olen seotud Pärnumaa piirkonnaga, kus meil valdades on oma osakonnad. Nende töö eest olen sisuliselt ja moraalselt vastutav ja seda tööd ma teen. Et minu töö on Tallinnas ja firma on Tallinnas, sinna ei saa ma midagi parata.

Ütlen veel kord: ma ei pea ennast juhukülaliseks Pärnus, praegu hoiavad mind siin minu lõpetamata tööd, mõttekaaslased.