Andaluusia filmiõhtu pakkus kvaliteeti

Kes laupäeva õhtul Pärnus jalga puhata soovis või õhtu edenedes sooja minna tahtis, võis sattuda kunstnike majja jälgima Andaluusia filmiprogrammi.

Vaatajaid oli tõesti mitut masti: juhuslikest uudistajatest poole filmi pealt minema jooksjateni, lastega emadest-isadest kunstiinimesteni välja.

Kava oli kokku pannud Jaime Noguera ja koosnes peaasjalikult hispaaniakeelsetest lühifilmidest. Filmide heast kvaliteedist andis aimu paari linateose Ameerika filmiakadeemia auhinna Oscari nominatsioon. Filmid sobisid “Augustiunetusest” vaevatud publikule imehästi, sest olid lühikesed-anekdootlikud ega nõudnud pingsat süvenemist.

Hispaanialik huumor

Hispaanlased heidavad vabalt nalja iseenda ja selle üle, kui abitud on nende mehed kodustes toimetustes või millised memmekad on nende juba täiskasvanud pojad. Filmiõhtul näidatud “Kõik, mis vajasime” räägib isast ja pojast, kes ühel hommikul avastavad, et naine ja ema on läinud.

Ei möödu just palju aega, kui kena kodu on pööratud selliseks seapesaks, et meestel ei jää üle muud kui vanaema vanadekodust tagasi tuua. Vanaema on loomulikult õnnelik, mis sest, et talle antakse tuba, kuhu ta suure segaduse tõttu vaevu mahub. Hiljem selgub, et vanaproua polegi naise ema, vaid keegi teine, aga sellest on otsustatud vaikida.

“Šokiteraapia” pilab samuti hispaanlasi. Võimukas ema korraldab halastamatult oma poja elu: võtab ta ära aeroobikatreeningutelt, lõpetab üürilepingu, et poeg võiks taas temaga elada, otsib oma lapsele naise ja tagatipuks keerab toa ukse lukku, et poeg põgeneda ei saaks. Olukorrale keerab veel ühe vindi peale asjaolu, et poja väljavalitu on hoopis mees.

Üldistest, kogu maailma puudutavatest probleemidest, ehkki hispaanialikus kohvikumiljöös kõneleb film “7:35 hommikul”, mille muusika hommikul poole kaheksa paiku mind justkui iseenesest kummitama hakkas.

Tegu on muusikafilmiga, kus hommikused kohvikukülastajad etteantud laulusõnadega saadavad tantsivat muusikut. Laulavad kõik, ka need, kes ei oska või ei taha. Kui keegi tõrgub, tarvitseb juhtlauljal vaid oma jaki hõlmad valla lüüa ja kohvik rõkkab taas muusikast. Laulja nimelt kannab pommivööd.

Film ei mõjunud niivõrd anekdoodina kui tõsise teema tõstatamisega kergemas, muusikafilmi vormis. Kui alguses tunduski lugu väga absurdne ja pani inimesed lausa naerma, siis lõpp mõjus väga ehmatavalt.

Kinosaali jalga puhkama

Programmi keskel näidatud ühe täispika mängufilmi tekstirohkus hajutas aga kohati tähelepanu. Lugu oli jagatud kolmeks, rääkides jõululaupäeva õhtust kolmes kodus. Kui enamik stseene olid üsna staatilised, siis filmi keskosa tundus kõige liikuvam ja tegevusrohkem, seega oli see teose tugevaim osa.

Linateos jutustab surevast vanaisast, kelle elutee lõpu tarvis on juba kohale kutsutud hulk asjamehi, kes peatset surma oodates soovivad oma ülesannete täitmisega tegelema hakata. Ometi ei kavatse surija surra ja osutub kogu seltskonnast ainsaks ellujääjaks. Kogu film on vürtsitatud musta huumoriga.

Kui suuremat osa nähtud filmidest paistsid iseloomustavat sisevõtted, siis “Made in Japani” puhul satub tegelanegi õue. Siiski mitte Hispaaniasse, vaid hoopis Jaapanisse.

Arvatavasti just sisevõtete rohkuse tõttu oligi filmide üldine tonaalsus kuidagi vähevärviline. Üldine Hispaania filmidele omane kirgas päikesepaiste, sinine taevalaotus ja rõdu peal kuivav kirev pesu olid justkui teadlikult välja jäetud. Tegevuspaikadeks seekord, korterid, vanglad ja kohvikud.

Kui õhtu esimestele filmidele reageeris saal veel külmalt, siis kella kaheksa ajal oli juba probleeme istumiskoha leidmisega ja vaatajad elasid lugudele julgelt kaasa. Seansi lõppedes oli publik aga juba nii soe, et Noguera pani esimesed filmid uuesti mängima.

Lahkumisega vaatajad ei kiirustanud, mis võis tähendada, et poole üheteistkümneks olid jalutajad oma tiirud Supeluse tänaval lõpetanud ja oleksid ehk heameelega enne öist tule-show’d veel filme vaadanud. Ehk järgmisel korral ongi mõttekas üritusega veidi hiljem alustada.



Pärnu filmi- ja videofestival

Jaime Noguera valik Hispaania ja Andaluusia lühifilme

13. augustil Pärnu kunstnike majas.