Mitte ainult rummist, viinast ja kõhutäiest

Ott Sepp. Foto: PP

Laupäevani kestis Pärnus esimest korda teatrifestival „Monomaffia“, mis tõi Pärnusse üheksa monoetendust, teiste seas Vanemuise lavastuse “Rumm ja viin”, mis on noore mehe kassiahastuses monoloog Ott Sepa mängituna, ja Ervin Õunapuu pantvangidraama “Kuues maitse” festivali kunstilise juhi Indrek Taalmaa esituses.

Kõlaritest kostab meeldivat muusikat. Tuled laval süttivad, paljastades väikese roosades toonides toa, mille ühes nurgas istub hädise väljanägemisega noormees. Tal on silm sinine, kulm rullis ja seljas mitu päeva järjest kantud ülikond. Kogu tema räsitud olek vihjab rämedale pohmellile. Hetke pärast asub ta avama selle põhjusi.

Ott Sepa antikangelane

Tuleb välja, et tegemist on 20ndate keskpaigas mehega, kes ühel päeval avastab, et pole oma eluga sugugi rahul, kuigi selle põhjust ta nimetada ei oska. Oma seletamatute murede leevenduseks hakkab ta jooma üha rohkem, olles viimaks päevast päeva vine all.

Üks asi viib teiseni ja lõpuks avastab mees end seisust, millest ei näi väljapääsu olevat.

„Rummi ja viina“ autor on Iiri näitekirjanik Conor McPherson. See räägib tüüpilise Iiri keskklassi mehe muredest-vaevadest, kuid sobib niisama hästi kirjeldama Eesti ühiskonda.

Kui palju on meie ümber noori mehi, kes elavad samasugust elu! Pistavad rinda samasuguse halli argipäevaga, leides lohutust otsatutest joomingutest, mis algavad nädala selgroo murdmisega kolmapäeval ja päädivad kerge peaparandusega pühapäeva õhtul. Süüdistada aga ei saa nad kedagi teist peale enda. Sama kehtib kõnealuse näidendi (anti)kangelasegi kohta.

Tüki õnnestumisel on väga tähtis osa õigel näitlejal. Ott Sepp just seda ongi. Alguses on küll pisut raske temaga selles rollis harjuda, kuid võõristus hajub ruttu. Tegelaskuju saab Sepa omaks ja materjal ärkab tänu sellele ellu. Enam ei kuula publik, kuidas üks õnnetu mehehakatis allakäigutreppi pidi järjest madalamale laskub, vaid näeb seda oma vaimusilmas. Suures osas ainult tekstile toetuva näidendi puhul on see märkimisväärne saavutus.

„Rumm ja viin“ on klassikaline monoetendus, mis toetub tugevatele alustele. Hea materjal meeldejääva näitlejatööga pakuvad elamuse isegi kõige nõudlikumale maitsele. Natuke nalja, veidi naeru ja kuhjaga mõtlemisainet.

Toit pole põhiline

Definitsiooni järgi on gurmaan hõrkude roogade ja kvaliteetse veini nautija ja tundja. Ühesõnaga: toidunautleja. See ei tähenda loomulikult kohe, et iga inimene, kes peab lugu heast söögist-joogist, on gurmaan.

Eheda toidunautleja tunneb ära sellest, et tal pole oma kire rahuldamise nimel millestki kahju. Ta on uue maitseelamuse eest valmis mängu panema kõik. Enamik inimesi selleks kindlasti suutelised pole. Kuskil tuleb alati sein ette, tavaliselt materiaalsetel kaalutlustel.

Mis saab aga siis, kui raha pole takistus? Sellele küsimusele üritab vastata Ervin Õunapuu näidend „Kuues maitse“.

Pantvangidraama aluseks on reaalne sündmus 8. augustil 2008 Radisson SASi hotellis Tallinnas. Juhtum on olematuks kuulutatud vastavalt 135 riigi salajasele Genfi kokkuleppele, mis puudutab inimsusvastaseid kuritegusid seoses tsivilisatsiooni kultuuripärandi rikkumise või hävitamisega mis tahes kujul.

Pantvangidraama ja reaalsusega pole sel näidendil tegelikult pistmist. Sisututvustus on osav trikk, et potentsiaalses vaatajas huvi äratada.

Loo keskmes on kokk, kes pole suvaline leemekulbiliigutaja. Tema eripära seisneb selles, et ta kasutab oma roogade valmistamisel hindamatutest kunstiväärtustest toodetud preparaate. Ja see pole sugugi odav lõbu. Koka klientide hulka kuuluvad selle maailma vägevad, kellele raha pole probleem.

Oma viimast etteastet on mees tunnistama nõutanud hinnatud toidukriitiku ja -eksperdi Pascal Henry, kellele ta siis kõik üksipulgi lahti seletab.

Näidendi enda seisukohast ei ole röövitud tegelasel praktilist väärtust. Ta on ainult vahend sündmuste käigushoidmiseks. Mitte küll kõige parem, aga sellest piisab. Samuti pole tähtis toidunautlemine kui selline. Seegi annab autorile mooduse esitada endale olulisi seisukohti. Enamasti toimib see lahendus üsna hästi. Absurdi üle, mida elu pakub, peabki naerma.

Indrek Taalmaa etteaste veidi väärastunud väärtushinnangutega kokana kannab kenasti välja. See pole tema esimene monolavastus ja ta juba teab, kuidas publikut haarata. Võib-olla tulnuks tervikpildile kasuks natuke vähem sisutühja poosetamist ja rohkem nautlemist, kuid selliselgi kujul pole tema tegelasel häda midagi. Alati jääb võimalus, et just nii oligi mõeldud.

Head ilma halvata kahjuks ei eksisteeri ja selles suhtes pole „Kuues maitse“ erand. Teatava pettumuse valmistas lõpp. Pigem selle puudumine. Liiga palju jäi õhku rippuma, seda saanuks lahendada korraliku puändiga.



“Monomaffia”

Pärnu teatrifestival

„Rumm ja viin“

Osas Ott Sepp.

Lavastaja Tanel Joonas.

Hinnang: hea.



„Kuues maitse“

Osas Indrek Taalmaa.

Lavastanud Ervin Õunapuu.

Hinnang: vaadatav.