Krismar Rosin: Igas mõttes kuumal Küprosel

Krismar Rosin. Foto: PP

Enne Küprosele tulekut ei teadnud ma, et asi siin nii hull on. Mina tulin siia uut kogemust hankima ja tõdemus, et elu on siin kallis, tundus olevat paratamatus. Natuke ringi kolades, uudistades, kohalikega juttu rääkides selgus kurb tõsiasi, et Küpros võib peagi rohkem hädas olla kui Kreeka.

Talumatu koormus

Vett tilgub mu väikeses toas nirinal ja tänaval kõndides on kõik telekavaatajad alati surutud pimedasse tuppa. Restoranides on voolukatkestused, konditsioneer ei tööta täisvõimsusel, pigem kasutatakse loomulikku tuulutust ehk avatakse uksed-aknad. Kortereid müüakse teadlikult elektri ja veeta, nagu juhtus ühe Eesti tüdrukuga, kellel ülejäänud Erasmuse tudengitega läks korter maksma vähemalt 250 eurot. Põhjus? Koos lõhkeainete ja mereväebaasiga lendas õhku elektrijaam, mis valgustas umbes poolt Küprost.

Võib minna kuid, enne kui asi paraneb, kuid kõrvaltvaatajana paistab mulle, et lood on hullemad. See, kui päevapealt kaob elektrijaam, mis on riigi suurim energiaallikas, tähendab katastroofi. Ja siin ei saa päästa Jeesus, Euroopa Liit ega USA.

Esiteks on abiraha juba loobitud siia-sinna, teiseks ei valmi uus jaam üleöö. Isegi kui see ehitatakse, on raha leidmisega raskusi. Vassiliko jaama parandamine ja taastamine läheb kohaliku ajalehe väitel maksma 700 miljonit eurot. Peale selle tuleb arvestada kaudsete kuludega ettevõtetele-pankadele, mis praegu peavad poole jõuga töötama. Või ei tööta üldse, näiteks energiamahukad ehitised seisavad täiesti.

Ehitusel aga on ju tähtajad, transport ja rentimine. Praeguseks on kindlustusfirmadele esitatud taotlusi 5,2 miljoni euro eest ja koormus, mis koondub pankadele ja laenuandjatele, võib muutuda talumatuks.

Lõputu õudus

Iga rahvas peab kriisiajal koos püsima. Sama mis Kreekas kehtib Küprose puhul. Protestijad nõuavad president Dimitris Christofiase tagasiastumist. Kohalik ajakirjanik Annie Charalambous kirjutas kestvatest protestidest presidendi palee ees. Üks agitaatoreist pälvis suurt tähelepanu järgmise sõnavõtuga: “Me oleme palunud sul tagasi astuda, aga sa ei kuula! Kuula siis vähemalt oma mentorit Karl Marxi, kes ütles, et parem õudne lõpp, selle asemel et kogeda lõputut õudust.“

Siinkirjutajale, Maarjamaa kaalutlevale ratsionalistile, paistab Christofiase tegevus olevat ainus radikaalne samm. Kõik ülejäänud ministrid on ammu tagasi astunud ja kohaliku meedia väitel ei soovi keegi nende kohta niipea haarata. Kriis laastab maailma ja kõrge elustandardiga harjunud küproslased vajavad mingitki liidrit. Tundub, et ELile pole kohale jõudnud, et abivajavate ELi riikide kõrvale on oodata veel üht katastroofi.

Enne Küprosele tulekut hoiatati mind võltstaksode eest ja saingi oma vitsad kätte.

Lasin ennast nagu ullikest kuskil aguli vahel sõidutada ja samal ajal kuulasin: “I can not find this place …” (ingl k “Ma ei suuda seda kohta leida …”). Vett on küll tore poest osta, kuid varu lõppemisel võib kuumuses duši võtmine defitsiidiks muutuda.

2008. aastal oli Küprosel juba põud ja vett toodi sisse Kreekast. Aga praegu ei tohiks isegi vaevu toime tulev Kreeka oma laevadega siia vett tuua. Lähipäevadel on oodata kuumalainet, mis suurenenud veetarbimise kõrval toob lisakoormuse haiglatele. Kui paljud inimesed kannatavad praegu seal voolukatkestuste tõttu?

Rahvas aga tahab muutust ja nõutavad kümneprotsendised avaliku sektori kärped ei peaks psühholoogilist pettumust heastama. Kui neid üldse tehakse. Kohalikud lehed kalduvad kujundama arvamust, nagu üritataks pigem makse tõsta. Samal ajal on avalikkuse ette jõudnud teave ametnikest, kes teadsid mereväebaasi 98 konteineri ohtlikkusest, puudujääkidest.

Veel huvitavam küsimus on: kuidas tegutseda riigis, mis on kaheks jagatud? Riigis, kus aastast 1974 on ikka valitsenud kreeklaste ja türklaste vahel tugev hõõrumine.

Nagu vastas üks mu koordinaatoritest pärimisele, miks ta teisel pool Nikosiat ostlemas ei käi: “Ma ei soovi neile raha teha.” Kuidas saab aga pisike rõhutud rahvas alla neelata kondi, mis on kordades hullem?

Kohalik kolumnist võttis hõõrumise kokku: “Küprose maksumaksjad pidid kandikul andma kuus miljonit eurot okupatsioonirežiimile elektri eest, mida nad on müünud pärast seda, kui me lasime õhku oma elektrijaama Vassilikos. See teeb umbes 600 000 eurot päevas ja me ei tea, kui kaua see nii kestab, andes niimoodi kolossaalse finantsilise tõuke meie riiki tunginutele ja nende kohalikele puudujääkidele.“

Milliseks kujunevad suhted Küprose eesistumise ajal ELis 2012. aasta juulis? Kas siis üldse on elektrit?

Igal juhul paistab Kreeka ja raiskav eelarvepoliitika olevat põrgu eesruum. Küprosel omakorda tuleb füüsilise kuumuse kõrval taluda sotsiaalset, kultuurilist, poliitilist ja finantsilist pinget.