Traagilised lood Pärnu-Jakobi bussiühendusega

Sellise bussiga transporditi 1926. aastal sõitjaid ja talusaadusi Pärnu turule.

FOTO: Olaf Esna erakogu

Millal autobussiühendus Pärnu-Jakobiga algas, pole mulle teada, kuid juba 1926. aastal toimus see igal äripäeval Pärnu–Tallinna postimaanteed pidi.

Buss väljus Ülejõelt Pärnu majanduse ühisuse juurest kell 16.30. Are vallamajani viidi 100 marga eest, Pärnu-Jakobi ots maksis 150 marka. Hommikul tuldi Pärnu-Jakobist Pärnu poole kell 7. Bussiühenduse kohta jagati teateid Halinga hobupostijaamas ja Pärnus Friedrich M. Mahri köiekaupluses Vee tänaval. Bussiliini pidaja oligi köie-, trossi-, rihma- ja nööritööstuse omanik Mahr.

Köietööstur ja poliitik

Näib nii, et meie bussiliikluse algusajad sarnanevad kullakaevandamisega Klondike’is Alaskal. Paljud katsetasid, aga haljale oksale jõudsid vähesed. Fr. M. Mahri vanaisa tuli Pärnusse Liepajast ja asutas siin köietööstuse juba 1834. aastal ning võeti Pärnu kodanikuks 1838. Tema järeltulijadki olid köietöösturid.

Fr. M. Mahr oli kauaaegne Pärnu linnavolinik, Pärnu vabrikantide ühingu liige, tegev Pärnu krediidipangas ja Niidu saeveskis. Katsetas läbi lüüa bussiliikluse vallas, sest ega tänapäevalgi hoia tark kapitalist kõiki mune samas korvis.

1927. aastal kurdeti, et Pärnu ja Pärnu-Jakobi vahel kurseeriv omnibuss ei vasta nõuetele. Sõitjaid oli palju ja nad pidid nagu silgud pütis taluma veerandsaja kilomeetri pikkust loksumist. Liinile nõuti ajakohasemat sõiduriista.

Bussiga suurelt sillalt jõkke

Järgnev ei juhtunud küll liinibussiga, aga annab aimu omaaegsetest liiklusoludest. Pealegi oli tegemist Pärnu-Jakobist pärit autobussiga.

24. oktoobril 1927 libises nahksilla Ülejõe-poolselt otsalt silla käsipuid purustades jõkke omnibuss koos omanik Adamsoniga. Tugev tuul ühes suure lumesajuga puhus vee jõest merre ja jõevee tasapind langes ligi poolteist jalga. Seetõttu olid sillaotste tõusud väga järsud ja kõrged.

Vihmasegune lumi oli silla libedaks teinud ja kui buss hakkas üles sõitma, libises sõiduk tagasi ja kukkus jõkke. Bussiomanik ja -juht oli hommikul linna tulnud linakoorma ning kolme sõitjaga kauba ja viina järele. Adamsonil oli Pärnu-Jakobis kauplus ja viinaladu. Pärastlõunal oli ta viinakauplusest laadinud bussi kaheksa kasti ehk 400 pudelit viina. Ülejõelt pidi ta peale võtma kaupa ja sõitasoovijaid.

Suurele sillale oli Adamson kihutanud sillaraha maksmata, aga silla teises otsas varitses teda surm.

Poolteisetunnise askeldamise järel tõmbasid Rääma kalamehed bussi koos uppunud juhiga jõest välja. Kõiki viinapudeleid jõest kätte ei saadud, neid jahiti mitu päeva.

1929. aastaks oli bussiliini pikendatud Uduvereni, kust igal äripäeval väljus autobuss kohaliku põllumeeste seltsi kaupluse eest 6.30, Jakobist kell 7.

Uduverest viidi Jakobisse 25 sendi, Aresse krooni ja Pärnusse 1.50 krooni eest.

Edasi-tagasipilet Pärnust Uduverre maksis 2.50 krooni, Jakobisse kaks ja Aresse 1.75 krooni. Pilet kehtis kaks päeva.

Mahr oma köie otsas

1929. aasta mais murdus Jakobi bussil Pärnus Jänesselja tänaval (Tallinna maanteel) telg ja sõiduk jäeti ööseks tänavale. Hommikul oli bussijuhi imestus suur, sest vargad olid pimeduse katte all viinud bussist minema istmepadjad, alumiiniumist istme, suure piimanõu ja ühe õhukummi. Kriminaalpolitsei nabis vargad Martin Petersoni ja Hendrik Kampmanni peagi kinni. Esemedki saadi kätte, ainult istmepatjadelt oli nahk ära lõigatud ja raamid põletatud.

1930. aasta märtsis palus Mahr pikendada liiniluba kolme aasta võrra, maavalitsus oli sellega nõus. Pealegi ostis Mahr 1 150 000 sendiga liinile uue ja mugava 25kohalise autobussi Puhki ja Poegade ärist.

1931. aastal sõitis Mahri uus buss 10. juulil Pärnu töölissportlastega Viini olümpiale. Kuu aega pidas Mahri asemel liinil ühendust Voldemar Pavelsoni autobuss.

20. augustil 1931 leiti Mahr oma köietööstuses Ussi (Side) 2 pooduna. Enesetapu põhjuseks olid tema ettevõtteid tabanud majanduslikud raskused. Mahajäetud kirjas palus ta oma poegi ettevõtetega jätkata, kuna ise olevat elust väsinud.

Liinipidaja vahetus

Mahri poegadest ei olnud ilmselt liinipidajaid. Tõenäoliselt sai selleks juba 1931. aastal August Kiidemann. 1932. aastal alustas Jakobi-Uduvere buss liiklemist 1. aprillil. Varasemat hooaega takistas tuisanud tee, isegi esimese sõidu puhul kulus 28 kilomeetri läbimiseks kolm tundi.

1932. aastast on esimene märk pühade-eelsetest topeltreisidest. Nii tehti jõululaupäeval kaks sõitu: esimene väljumisega Pärnust kell 13 ja teine harilikul ajal ehk kell 16.

1933. aastal palus Kiidemann teedeministeeriumilt luba pikendada Jakobi liini Vigala kirikuni. Ministeerium soovis kuni Vigala raudteejaamani, et saaks viia posti Pärnust otse Rapla–Virtsu raudteeliinile. Kiidemann punnis vastu, väites, et Vigala kiriku ja vaksali vahelt pole üldse võimalik sõitjaid leida. Ministeerium jäi peale ja liin pikenes 20 kilomeetri võrra.

1933. aasta aprillis tegi Kiidemann solidaarsusest Pavelsoniga bussiliikluses remondipausi. Regulaarne bussiliiklus Pärnu ja Vigala vahel algas 2. mail 1933 ja kestis 21. detsembrini. Oktoobri algusest sõitis buss Vigalasse siiski ainult iga teisi- ja kolmapäeva õhtul ning tuli sealt Pärnusse iga kolma- ja neljapäeva hommikul. Lepingu kohaselt tegi buss iga päev kõrvalepõike Uduveresse. Neli päeva nädalas sõitis buss üksnes Uduvereni.

10. jaanuaril 1935 lõppes paksu lumikatte tõttu bussiühendus Vigalaga ja buss sõitis jälle Uduvereni. Selle aasta aprillis otsustas Vee vallavolikogu taotleda, et Jakobi bussiliini tuleks pikendada Vee vallamajani ja liinipidaja peaks kohale toimetama ka Vee valla posti.

Mais avaldati idee, et Jakobi liin tuleks kaheks haruks lüüa: Pärnu – Jakobi – Jädivere – Vigala raudteejaam ja Jakobi – Kergu – Viluvere raudteejaam. Selline liinide lahutamise mõte käis lehtedest läbi juba 1931. aastal.

1935. aastal läks Jakobi bussiliin täisühing Pavelson, Pass ja Kiidemann kätte ja liinile pandi uus Pärnus Vaimanni töökojas valmistatud autobuss.

1936. aastal algas 6. veebruarist kevadeni kestnud paus Vigalani sõitmises. Igapäevane ühendus Vigalaga lõppes sügisel 14. novembril ja buss sõitis sinna jällegi kaks korda nädalas. 1936. aastast on jälg Uduvere ja Viluvere raudteejaama vahelisest bussiühendusest, mis lõppes 29. oktoobril.

1936. aastal sai alguse iga püha eelne topeltreiside traditsioon: varasem reis kell 13 lähemale ja tavareis lõpp-punktini.

1937. aasta septembris soovis Halinga vallavolikogu, et Pärnu–Vigala liinil sõidaks autobuss pühapäevitigi, sest volikogu leidis, et maarahval oleks linna asja sellelgi päeval, mil toimuvad maainimestele tähtsad pidulikud sündmused.

Inimohvriga õnnetus

19. septembril 1937 juhtus Pärnu–Tallinna maantee 14. kilomeetril inimohvriga liiklusõnnetus. Are vallast Angoja talust pärit Linda Steinberg (23) sõitis jalgrattal koos sõbrannaga maantee vasakus servas, kui neile sõitis järele autobuss. Bussijuht andis kaks korda signaali: 300–400 meetri ja 100 meetri kauguselt.

Autobussi möödumisel keeras Steinberg ootamatult keset teed sõitva bussi ette ja jäi kokkupõrke järel oimetult teele lamama. Ta toimetati küll sama autobussiga Pärnu haiglasse, kus neiu meelemärkusele tulemata suri. 23. septembril saadeti avariiohver kodunt Jakobi kalmistule. Arvuka matuseliste pere toimetasid kalmistule Pavelsoni bussid.

1937. aasta oktoobris taotles Vee vallavolikogugi pühapäevast bussiliiklust, kuid algul tagajärjetult.

1938. aastal määrati Tallinna maanteel Pärnu linna piires maaliinide autobusside peatuskohtadeks palvemaja pargi juures ja J. V. Jannseni tänava ja Tallinna maantee ristmikul.

1939. aastaks olid vallavolikogud saavutanud oma tahtmise ja buss sõitis ka pühapäeviti, aga seoses bensiini kokkuhoiuga tehti sellele lõpp 1. novembrist.

Selle aasta jõululaupäeval pandi liinile mitu autobussi: esimene sõitis kell 13 Uduveresse, teine kell 14 Aresse ja kolmas kell 15.30 Vigalasse.

1940. aastal taastus ühendus Pärnu ja Vigala vahel 4. mai õhtuse väljasõiduga Pärnust.

Tagasi üles