Audru kalafarmi megaprojekti arendamise lugu: unistajad tuleb vangi panna

Vasakult vandeadvokaat Aivar Pilv, Thorben Nielsen ja Alar Oppar enne kohtuistungi algust. Septembri algul täitub kolm aastat FjordFresh ASi, Oppari ja Nielseni Kolgata algusest. Foto: Heiki Rebane/BNS

Läinud neljapäeval jõudis Harju maakohtus lõpusirgele Audrus kalafarmi arendama pidanud FjordFresh Holding ASi (FFH), põllumajandusministri endise nõuniku Alar Oppari ja FFH juhatuse liikme Thorben Gronkjaer Nielseni kohtuasi.

Süüdistuse kohaselt võttis Oppar pistist ja ministri nõuniku ning Maaelu Edendamise Sihtasutuse (MES) nõukogu liikmena kauples mõjuvõimuga FFH kasuks. Nielsen omakorda andis Opparile pistist ja vara ning lubas tööd ja kalafarmi aktsiaid.

Süüdistuse järgi sai Oppar Nielsenilt 8. veebruaril 2008 intressivaba laenu sularahas 400 000 krooni.

2008. aasta märtsis lubas Nielsen Opparile pärast nõuniku kohalt lahkumist tööd kalafarmi projekti juhtimisel ja kahte protsenti FFH aktsiatest.

Peale selle sai Oppar vara summas 531 000 krooni, mis 31. märtsil 2008 kanti Nielseni korraldusel Visand OÜ arvele.

Kuidas projekt riiki toodi

Alar Oppari tutvus Audru kalafarmi projektiga algas 30. augustil 2007, kui arendajad selgitasid oma kavatsusi põllumajandusminister Helir-Valdor Seederile ja ministeeriumi vastava ala töötajatele.

Arendajaid huvitas, millised on Euroopa kalandusfondi (EKF) Eestis rakendatavad investeeringumeetmed. Kuna arendusprojekt pakkus elavat huvi ajakirjandusele, määras minister kontaktisikuks avalikkusega Oppari. Iseenesest oli käik ministeeriumi normaalne, sest iga arendaja, kellel on plaanis suuremahuline investeering, tutvustab seda asjaomases ministeeriumis ja uurib, kuidas neid asju kõnealuses riigis menetletakse.

15. novembril 2007 toimus põllumajandusministeeriumis kalanduse valdkonna eest vastutava asekantsleri Toomas Kevvai korraldusel veel üks kohtumine. Nielsen avaldas soovi äriplaanist lähtuvalt taotleda Euroopa Liidu toetusi 46,25 miljoni euro eest. Audru kalafarmi investeeringumaht oli 128,95 miljonit eurot, töötajate arv 300 ja eeldatav käive üle 50 miljoni euro. Selline ettevõte vastas ELi suurettevõtte mõistele.

Nielsenile selgitati, et toetusi saavad vaid need kalandusvalla ettevõtted, mis vastavad ELi väike- ja keskmise ettevõtte määratlusele. Nielsenile vastati, et tal pole üldse lootust toetusi saada, kuna FFH on suurettevõte.

Igaks juhuks uuris asekantsler Kevvai veel Brüsselist, kas on mingeid toetusi suurettevõtetele. Resümee oli lühike: selliseid riigiabi meetmeid ELis liikmesriikide üleselt ei rakendata.

Seega oli Nielsenil hiljemalt novembris 2007 selge, et kui kalafarmi projektiga edasi minna, siis vaid välisinvestorite toel. 3. jaanuaril 2011 kohtuistungil ütlusi andes märkis Nielsen: "Igal juhul ei läinud kaua aega selleks, et aru saada, et nad ei ole sellest investeeringust huvitatud, või huvitatud on küll, kuid ei ole võimelised toetama."

Mis takistas investeeringute saamist? 129 miljoni eurone projekt oli välisrahale liiga väike ja ebahuvitav, see raha soovitati leida mõnest Eesti pangast või suurendada projekti mahtu.

Igal juhul polnud Nielsenil mingit põhjust anda Opparile pistisena käsitletud vara või varalisi soodustusi, sest MESi nõukogu liikmena polnuks Opparil võimalik FFHd laenude saamisel kuidagi aidata.

Kaitse sõnutsi toimus nädal enne kalafarmi projekti rahvusvahelise rahastamise kokkuleppe allkirjastamist kaitsepolitsei reid nii Nielseni kui Oppari tööruumidesse. Mõlemad mehed viidi ütlusi andma ja investorid panid projektile piduri olukorra selgumiseni.

Laen

6. veebruaril 2008 küsis Oppar e-posti teel Nielsenilt lühiajalist laenu 400 000 krooni teatud kohustuste refinantseerimiseks. Nielsen vastas, et on laenamisega nõus, kuid vajab raha küllalt kiiresti tagasi. Oppar lubas, et "paneb selle peale 20 000 krooni".

Nielsen lähtus laenu andes heast tahtest, sest soovis aidata isikut, kellega tal oli olnud varasemast põgus kokkupuude.

Telefonikõnes E-Piima tegevjuhi Jaanus Murakasega 17. mail 2008 selgitas Nielsen laenuandmise motiive: "Jah. Ma andsin talle ... Ta laenas minult. Ta tuli minu juurde Pärnusse ja küsis 400 000 krooni. Ma ei tunne seda meest. No mida iganes. Ütlesin: "Olgu, pean sulle raha andma, pole probleemi. Sa oled hädas." Ja seda mitte sellepärast, et ta oli ministeeriumis või midagi. Vaid sellepärast, et ta oli hädas."

Eesti riik süüdistajana Triin Bergmanni isikus kahtlustas, et suusõnaline laenulepe on tegelikult pistis ja intresse sellelt ei makstud. Selle toetuseks pole süüdistusel ühtki tõendit.

Juba 11. veebruaril 2008 deklareeris Oppar laenu majanduslike huvide deklaratsioonis, lähtudes korruptsioonivastases seaduses sätestatud kohustustest.

Nii Oppar kui Nielsen on kohtus kinnitanud, et laen tagastati 2008. aasta aprilli algul ja raha liikumised on dokumentaalselt tõestatud toimikus.

Enamgi: mis puutub intressidesse, siis Nielsen on märkinud oma tuludeklaratsioonis 2008. aastast saadud intressi 20 000 krooni.

Ei saa öelda, et laenutingimused oleksid Opparile olnud soodsad, nagu üritas lihtsa tehtega väita riigiprokuratuur (20 000 krooni 400 000 puhul teeks intressiks viis protsenti). Arvestades intressi suurust ja laenu tagastamise aega, olid laenutingimused turutingimustest ebasoodsamad.

Tol ajal oli turupõhine intressimäär neli kuni kuus protsenti, võlaõigusseaduse alusel määratav intress oli seitse protsenti, millele lisandus Euroopa Keskpanga neli protsenti. Kokku 11 protsenti. Kohtualuste kaitse tuvastas, et Nielseni ja Oppari vahel sõlmitud laenulepingu puhul (laenu tagastamise aeg ja intressi suurus) oli arvestuslik intressimäär ligi 34 protsenti.

Probleem tekiks juhul, kui Eesti Vabariigis oleks raha laenamine ebaseaduslik, aga pole ju, ning kaitse tõestas, et laenuasjades on toimitud vastavalt seadusele.

"Mõjukaupmees"

Kuidas võis Alar Oppar põllumajandusministri nõunikuna mõjutada MESi FFH-le kasulikke otsuseid vastu võtma või garantiide poliitikas muudatusi tegema? Ei kuidagi.

Pärnu Postimees osales läinudhilissügisel istungil, kui kuulati üle nii süüdistuse kui kaitse tunnistajaid, ja keegi ei kinnitanud mõjuvõimuga kauplemise süüdistusi. MESi nõukogus, mis on kollektiivne organ, oli Oppar pigem sõnumitooja ministeeriumist, sidepidaja, kes vahendas informatsiooni.

Vastavalt oma ülesannetele osales Oppar MESi nõukogu töös, kuid keegi ülekuulatutest ei suutnud meenutada, et FFH teemal oleks sisulist juttu olnud. Saati katseid muuta poliitikat.

FFH ei koostanud ega esitanud MESile kunagi ühtegi taotlust (suurettevõttena polnud mõtet) ega olnud selliseid kavatsusigi.

"Mitte ükski kriminaalmenetluse käigus kogutud tõend ei võimalda jõuda tõsikindlale järeldusele, et Nielseni kaudu Opparile antud laenu, muu vara või varaliste soodustuste järgi sai või pidanuks saama Nielsen või FFH mingi kasuliku teo, soodsama kohtumise vms," on öeldud advokaadi-maksuspetsialisti Jaak Siimu kohtukõne teesides.

3. jaanuaril 2011 selgitas Nielsen kohtuistungil: "Ma ei ole kunagi palunud Alaril muretseda, leida ühtegi senti mitte. Jah, ma olen e-mail'ides kirjutanud, et need on need investeeringud, mis oleks vajalikud, et asi toimima hakkaks, võimalik, et ma olen rumal taanlane, aga nii rumal ma ka ei ole, et ma ei näeks, kelle käes on kassakapi võti ja kelle käest küsida ja kelle käest mitte."

Palk kui mehe mõõt

27. veebruaril 2008 tegi Thorben Nielsen esimest korda eravestluses juttu, et otsib uut projektijuhti, kes peale rahandusnõustamise oleks suuteline menetlema planeeringuid, vedama keskkonnamõjude hindamisi, valmistama ette lepinguid, tegelema personalijuhtimisega.

Oppar soovitas talle Pärnust konkreetset inimest, kuid hakkas hiljem mõtlema, et küllalt hea pakkumise korral võiks ise kaaluda. 28. veebruaril läkski Opparilt kiri Nielsenile ja samal päeval järgnes konkreetne pakkumine.

"Nägin, kuidas Alari silmad lõid huvist särama, kui projektijuhi otsimine jutuks tuli," rääkis Nielsen siinkirjutajale. Pealegi vajas Nielsen hädasti kohalike olude, seadusandluse ja asjaajamise tundjat.

7. märtsil 2008 andis Oppar oma lahkumisest teada ministrile ja kolm päeva hiljem kogu ministeeriumi juhtkonnale. 14. aprillil teavitas Oppar oma töökohavahetusest kõiki põllumajandusministeeriumi ja haldusala allasutuste ametnikke siselisti e-kirjaga oma teenistussuhte muutumisest. Mingit saladust ta oma uuest töökohast ei teinud. 15. aprillist oli Oppar FFH teenistuses.

Opparil oli Nielsenile rida ettepanekuid, millega viimane nõustus. Sõlmiti viieaastane suuline käsundileping teenustasuga 150 000 krooni kuus. Kolme kuu teenustasu maksti ettemaksuna. Lepingu täitmisel tekkis ja säilis õigus omandada kaks protsenti FFH aktsiatest kokkuleppe tegemise hetke turutingimustel viie aasta jooksul.

Ühtlasi soovitas Oppar viia kalafarmi aastatoodangu 10 000 tonnilt 80 000 tonnini, suurendada investeeringute mahtu 129 miljonilt umbes 450-470 miljoni euroni, laiendada spetsialiseerumist ja reorganiseerida FFH aktsiaseltsiks.

15. aprillil 2008 algas Audru kalafarmi arendus taas algusest, olid idee ja head kavatsused.

Muide, ükski seadus ei keela teha ettemaksu, kõrge riskiastmega projekti puhul ongi selline tegevus tavaline.

Eduka töö eest lubatakse aktsiaoptsioone isegi lugupeetud advokaadifirmades. Teenustasu kohta on Nielsen siinkirjutajale öelnud, et mujal maailmas võib see oluliselt suuremgi olla, sest selliseid projektijuhte naljalt ei leia.

Kummalised juhused

Kaitse kirjelduste põhjal kohtus võib aimu saada, et FFH kohtuasi sai alguse prokuratuuri ja kaitsepolitsei mõne töötaja auahnusest ning soovist Tallinna ülemustele silma paista.

Nädal enne kohtumist Tallinnas kolme maineka ärimehega toimus kapo visiit Oppari ja Nielseni juurde. Kui Nielsen oli 48 tundi arestimajas, tegutsesid tema süle- ja lauaarvutis tundmatud, kes kustutasid osa dokumente. See võimaldanuks riigiprokuratuuril väita, nagu oleks Oppar 16. märtsist kuni 14. aprillini 2008 istunud kahel toolil. Õnnetuseks ei teadnud IT-päkapikud, et dokumentatsioon oli turvatud veel ühes serveris, seega taastatav.

Nielsenist ilmus Äripäevas põhjalik ja halvustav artikkel. Mõnel ajakirjanikul oli Nielseni teekond lausa ajaliselt teada. Näiteks helistati talle kohe, kui ta oli kapost vabanenud.

Kas juhuslikud kokkulangevused või kummalised juhused?

Kahe bluffija kohtumine

Läinud neljapäev algas riikliku süüdistaja Triin Bergmanni hüpleva ja halvasti seostatud süüdistuskõnega.

Bergmanni seisukohalt polnudki oluline, kas Oppar mõjutas kedagi, vähemalt oli tal võimalus oma mõjuvõimu kasutada. Tegelikult leidis hoopis kinnitust, et Opparil polnud mõjuvõimu, ta ei soovinud ega kavandanud mingit tegevust Nielseni või FFH heaks.

Mida aga soovis Nielsen? Bergmanni järgi võimalikult palju otsetoetusi, garantiisid. Ta uskus, et ministeerium saab laenude suhtes aidata, selleks on vaja head kontakti, leida oma inimene.

Menetluse käigus leidis kinnitust hoopis vastupidine: Nielsen ei oodanudki ministeeriumilt ega MESilt vastutulekuid või teeneid. Oppari ja Nielseni eesmärk olevat olnud muuta MESi nii, et sealt saaks toetust või garantiisid. Ent kuidas saanuks nad mõjutada paarikümnest liikmest koosnevat MESi nõukogu oma tahtmise järgi toimimiseks?

"Kokku said kaks suurt bluffijat. Oppar lubas suure suuga, aga sellest ei tulnud midagi välja. Eesmärk oli raha, raha, raha - ükskõik mis moel," rääkis Bergmann. "Vara ja soodustusi saadi, tegevusi lubati, kuriteo koosseis on tõendatud."

Kohtult küsis riiklik süüdistaja Opparile kuus kuud vangistust tingimisi kolmeaastase katseajaga ja Nielsenile kolme kuud tingimisi niisama pika katseajaga.

Esindusliku kaitse turmtuli

Vandeadvokaadid Monika Mägi ja Raul Palmaru Concordiast, Jüri Leppik omanimelisest büroost, advokaat Jaak Siim Aivar Pilve advokaadibüroost ja vandeadvokaat Aivar Pilv lammutasid süüdistuse laiali.

Leppik tõdes, et nõukogude ajal ei pandud kinni vähemalt unistamise eest. Nüüd pannakse vangi unistajadki, pidades silmas Audru kalafarmi investeeringu enneolematut mahtu.

Kaitse oli seisukohal, et kuriteo toimepanemise peab tõestama prokuratuur. Ent prokurör tõendite analüüsi ei esitanud, süüdistus tervikuna jäi segaseks. Palmaru nimetas prokuratuuri väidet, nagu ei peaks nemad midagi tõestama, ebaadekvaatseks.

Väited olid ebaõiged ja kontekstist välja rebitud, süüdistuse ülesehitus ebaloogiline. Konkreetset kuritegu ei ole, küll aga püüd kohtualuseid halvustada.

Prokuratuur ei esitanud ühtegi tõendit, et Nielseni laen Opparile oli intressita. Töökoht FFHis ei ole pistis, leidsid kaitsjad.

Kaitse toonitas, et prokuratuur üritas seada kahtlasesse valgusse Oppari lahkumist ministeeriumist ja tööleminekut FFHsse. FFH aktsiate ostmine tulevikus turuhinnaga ei ole kindlasti soodustus.

Etteheitena kõlas, et ei kaitsepolitsei ega prokuratuur vaevunud endale selgeks tegema, millised kalandusvaldkonna toetused on Eestis saadaval, kes ja kuidas neid määrab, mida jagab PRIA ja mida MES.

Vappekülmas mõtteroimarid

Oppari ja Nielseni kaitse kasutas koguni mõistet mõtteroim, sest paljugi jäi kalafarmi puhul idee tasemele. Tõendite kogum ei haaku prokuratuuri süüdistusega, ütlesid advokaadid.

Seda, et kohtuasja tegelikult ei ole, tõestavad süüdistaja küsitud karistused. Ehk piltlikult: mehi süüdistati kavatsuses pihta panna kogu Eesti riik, kuid karistust küsitakse väidetava moosipurgi näppamise eest.

Vandeadvokaat Monika Mägi nimetas Oppari-Nielseni kriminaalasja mõttetuks ja kinnitas, et oma käikudest riigiprokuratuuri jäi talle mulje, et see lõpetatakse. Ta rääkinud isegi Eesti peaprokuröri Norman Aasaga, et asi ei kannata kohtusaali toomist.

"Selles protsessis ei tahaks ma olla Lääne ringkonnaprokuratuuri ega riigiprokuratuuri prokuröride nahas," ütles Mägi, kes ise on prokuröriametit pidanud tosin aastat. Tema arvates peaksid prokurörid olema vappekülmas.

"Ma ei tea, millest prokurör süüdistuskõnes lähtus, aga kohus ei saa kirjutada, et Oppar ja Nielsen on kaks Ostap Benderit," viitas Mägi Bergmanni kahe bluffija iseloomustuse kasutamisele.

Mägi ja teisedki kaitsjad toonitasid, millest on Audru vald ja Pärnumaa tervikuna ilma jäänud, kui kõrgtehnoloogilise kalafarmi projekt toppama jäi.

"Pärast seda protsessi kaotatakse Eestis usk sellesse õigusmõistmise ossa, mis puudutab uurimist," võttis Mägi kokku kõigi kaitseadvokaatide arvamuse juurdlustoimingute kvaliteedi kohta.

Kaitse üksmeelne palve kohtule oli Thorben Nielsen ja Alar Oppar süüteo koosseisu puudumise tõttu õigeks mõista ja hüvitada süüdistatavate poolt kõnealuses kriminaalasjas kantud menetluskulud.

Kohtunik Liina Pohlak kuulutab otsuse välja 28. septembril kell 9. Selleks ajaks on möödunud üle kolme aasta ja kahe nädala päevast, kui Opparist ja Nielsenist tehti kahtlusalused kuriteos, mida nad endi sõnul ja kaitse kinnitusel pole sooritanud.