Tõendite puudumisel süüdi mõista

Foto: Andres G. Adamson

Kui riigiprokurör Triin Bergmann saadeti Haagi esindama Eesti Vabariiki Eurojustis, jättis ta enda kätte väidetavalt paarkümmend endale eriti olulist kohtuasja. Sellest kirjutas nädalaleht Eesti Ekspress, kuid lehes nimetatud kaasuste hulgas FjordFreshi, Alar Oppari ja Thorben Nielseni pistise ja mõjuvõimuga kaubitsemise juhtumit ei olnud. Tegelikult oli varsti kolm aastat tagasi alanud kriminaalasi Bergmanni portfellis täiesti olemas.

Kuigi avalikku arvamust õnnestus mingil määral Oppari ja Nielseni kahjuks mõjutada, hakkas nii Lääne ringkonnaprokuratuuri, kaitsepolitsei kui riigiprokuratuuri saamatus silma siis, kui algas süüdistuse ja kaitse kutsutud tunnistajate ülekuulamine.

Kummagi poole tunnistajad ei toetanud riigiprokuratuuri süüdistust.

Läinud neljapäeval oli Bergmannil kas pohmelus, migreen või raskekujuline reisiväsimus. Küll meelekohti, siis laupa ja nina hõõrudes üritas ta sõnastada riikliku süüdistaja süüdistuskõnet. See, mida asjaosalised, ajakirjandus ning Taani suursaatkonna esindaja kuulsid, polnud kõne. Bergmanni näitel tuleks kõik prokurörid vabatahtlikult kohustuslikus korras saata kõnetehnika ja -kunsti kursustele.

Hüpleva, halvasti seostatud ja nina sügamise tõttu kohati kehvasti kuuldava kõne mõte seisnes lõpuks selles, et prokurör ei suuda piiritleda Oppari tegusid kahe erineva süüteo koosseisu mõttes (pistise saamine ja mõjuvõimuga kauplemine). See on süüdistuse oluline ega kaugeltki mitte ainus puudus.

Ent see ei seganud Bergmanni toimetamast põhimõttel: süütõendite puudumisel süüdi mõista. Kohtuasjast on ammugi jäänud mulje, et Oppar ja Nielsen tuleb teha kas või väikesteks süüdlasteks, aga iga hinna eest.