Tervist, lugupeetavad! Niimoodi peaks ikkagi vist pöörduma isikute poole, kelle juhitav ettevõte teenib miljardilist kasumit ja kes teenivad kuus rohkem kui nii mõnigi eestimaalane aastas
Lauri-Kare Laos: Avalik pöördumine AS Eesti Energia juhtide poole
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peaks, aga ei taha. Hing on täis. Mis sest, et minu majapidamises on elekter tagasi ja paljudes muudes majapidamistes ka. See ei ole kõnelauses kontekstis oluline.
Mul ei ole mingit soovi hüpata rõõmust õhku, taguda käsi kokku ja hüüda suure häälega “halleluuja, valgus tuli“. Eesti Energia ei ole Looja, Eesti Energia on kasumit teeniv äriettevõtte, kelle ülesanne on hoolitseda selle eest, et valgus jõuaks igasse Eesti majapidamisse iga päev. Kui ma laulaks talle hosiannat, teeksin pattu ja oleksin ebajumala teener. Karistus sellise patu eest on igavene puhastustuli!
Eesti Energia kasseerib meilt kõigilt, kes me elektrit oma igapäevastes toimingutes kasutame, raha. Kellele palju, kellele vähe, see pole tähtis. Tähtis on see, et meie maksame. Ja kui me ei maksa, keerab tema valguse kinni ja nõuab ikka raha juba tarbitud valguse eest. Ja kui me ikka ei maksa, võtab ta seadused, lajatab nendega ja saab lõppude lõpuks oma raha. Eesti Energia on valguse ja soojuse eest maksukoguja. Kahjuks ei ole ta pelgalt maksukoguja. Maksukogujana saab ta hakkama. Oma lisaülesandega aga mitte.
Tahame või ei taha, oleme meie, eestlased, ikkagi põhjamaine rahvas. Ja meil sajab lund ja tuiskab. Ja on tormid. On kogu aeg olnud ja jäävad olema. Toimugu siis globaalne soojenemine või mitte ja olgu talved pehmemad kui varem. Ja mõni päev tagasi ei juhtunudki midagi muud, kui sadas lund. Ning nagu armastab öelda mu sõber: elektriga oligi kööga.
Maainimene valmistub talveks suvel, sest ta on sedasi harjunud. Varu olgu valmis, sest iial ei või teada, mida toob homne päev. Ilma küttevaruta talve üle ei ela ja keldris-sahvris-aidas peab kraam ootama.
Need, kes kõndisid vanarahva teadmisega ühte sammu, olid möödunud päevil õnnelikud. Ahi andis sooja, pliidil sai teha süüa, küünal andis valgust ja kaevust sai vett. Seda muidugi juhul, kui inimene polnud lasknud end moodsast ajast lollitada ja oli kombineerinud vanaisade tarkuse tänapäevaste hüvedega. Häving tabas neid, kelle varu säilis sügavkülmikus, kelle elamist küttis moodne soojuspump ja vett tõi tuppa kohalik pumbajaam. Võib ju öelda, et ise olite lollid.
Jah. Küllap vist, nagu ütles Põrgupõhja Jürka - rumaluke, kes tahtis tööga õndsaks saada.
Äriettevõte ei müü eelkõige toodet või teenust, vaid usaldust. Kui usaldust petetakse üks kord, võib andeks anda. Kui seda tehakse korduvalt, tekib küsimus: mille põrgu pärast ma maksan ja miks ma pean seda teenust ostma? Miks peaksin olema osa süsteemist, mis ei tööta? Sest praegu mul ei ole alternatiivi.
Tuleb tunnistada, et pole mul alternatiivi energiaturu avanemiselgi, sest tõenäoliselt hakkab avanenud energiaturg kasutama nii või teisiti Eesti Energia jaotusvõrgu teenuseid. Elekter jõuab sihtpunkti ikka neidsamu mädasid liine pidi ja nendesamade kärssama kippuvate alajaamade kaudu. Ja Eesti Energia nopib vilju oma võrgu kasutamise eest ja tema juhid teenivad endiselt kõrget palka ja saavad preemiat heade majandusnäitajate eest. Ja kui järgmine kord tuleb torm või sajab lund, istub pool Eestit külmas ja pimedas.
Või siiski? Äkki peaks paigaldama oma kodumaja katusele päikesepatarei paneelid ja naabritega püsti ajama tuulegeneraatori? Igaks juhuks muretsema aidanurka bensiinigeneraatori?
Olgem ausad: tahame või ei taha, oleme jõudnud 21. sajandisse ja on asju, milleta saab küll hakkama, aga mis kuuluvad tänapäeva nagu siili selga okkad. Olgu see siis külmik, teler või arvuti.
Eesti Energia andis suuremeelselt teada, et hüvitab pikemalt pimeduses olnud inimestele vastavalt energiata olnud ajaühikule teatava osa elektriarvest. Kui üllas!
Kas paarsada krooni korvab inimestele talvise toiduvaru, haigeks jäänud laste ravile kuluva raha ja rikketelefonile tehtud kõnede maksumuse? Või eri ettevõtete tootmise seiskumisest tekkinud kahjumi? Kas poleks aeg Eesti Energialgi hakata oma tegemata tööde eest vastutama, mitte üksi vabandust paluma?
Hoopis trööstitum on lugu riikliku sisejulgeoleku seisukohast. Kui juba paar päeva lumesadu tekitab olukorra, kus suur osa Eestist on elektrienergiata, mis toimub siis musta stsenaariumi korral? Paar pauku alajaamadele ja Eesti on maailmast ära lõigatud? Kahjuks ei tööta elektrita ju ükski strateegiliselt tähtis ettevõte.
Aga olgu peale, eestlased on teinud oma valiku ja meie kaitsesüsteemide eest vastutavad pädevad isikud, kes loodetavasti teavad, mida nad teevad. Häbi olgu neil, kes ühe ettevõtte saamatuse eest veeretavad vastutuse valitsuse kraesse. Andrus Ansip ei puutu sedapuhku asjasse, ehkki nii tähtsa majandusharu üle, nagu seda on energeetika, peab olema pidev riiklik kontroll.
Tahan teada, õigemini nõuan vastust küsimusele: millised järeldused teeb Eesti Energia toimunust ja millised on konkreetsed sammud, et vältida järgmise lumesaju ajal sama stsenaariumi kordumist? Kui palju kavatseb ettevõte investeerida jaotusvõrgu turvalisemaks muutmiseks? Milleks kavatseb ta kulutada 2008. aasta kasumi?
Ja tule taevas appi, kui neile küsimustele tuleb vastuseks mainekujunduslik häma. Sest väga paljudele on tekitatud nii materiaalset kui palju suuremat ja paraku korvamatut moraalset kahju.
Kahjuks oleme üheskoos vaikselt nõus olnud meile pakutud energiamüügi lepingu tingimustega, mis üsna üheselt tekitavad olukorra, kus elektrimüüja ei peagi vastutama. Enamikul vooluvaeguses vaevelnud inimestest pole aega ega raha, et hakata tellima ekspertiise, advokaate, esitama kaebusi ja taluma kohtuskäimise vintsutusi.
Ma ei ole pahatahtlik, aga loodan, et ühel hetkel tekib Eestis kellelgi nii suur elektrivõrgu rikkest tingitud materiaalne kahju, et ta oleks sunnitud sekkuma ja tal jätkuks Koljati vastu astudes rammu.
Veel parem, kui neid Taaveteid oleks mitu, sest üheskoos on võimalus võita alati suurem kui üksi tuuleveskite vastu veheldes. Praegu aga … Sel talvel pannkooke maasikatoormoosiga ei söö.
Ja veel. Ma tänan südamest ja siiralt kõiki jaotusvõrgu brigaade ja Eesti Energia infotelefoni töötajaid. Te olete suurepärased, tublid ja pika närviga. Jõudu teile! Loodetavasti mõistab seda Eesti Energia juhtkondki ja äkki õnnestub teil enne jõule tubli töö eest aukiri saada.