Moodsa poliitökonoomia järgi on majandus juhitav vapustuslik dünaamiline süsteem. Juhtimiseks, ka käpardlikuks ja partokraatlikuks juhtimiseks on moodsal majandusel arvukaid mehhanisme ja institutsioone.
Inflatsiooni prognoosimisest ja prognoosi mõistmisest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuid needki võivad osutuda käpardlikeks, just nagu äsja juhtus: finantsregulatsioonid krediteerimise alal sisaldasid lõtke ääretute lolluste efektiivseks realiseerimiseks.
Kas rääkida tõtt?
Juhtimise juures demokraatias on üks oluline mõjur poliitilised tsüklid ja poliitikale vastavad strateegiad. Seega võib makromajandusliku juhtimise strateegia olla pro/kontratsükliline lähenemine ja mõlemal juhul kas optimaalne, suboptimaalne või absurdne. Absurdsete all tuleks mõista eeskätt jätkusuutmatuid poliitikaid, olgu need kas pro- või kontratsüklilised.
Eelöeldu laieneb inflatsiooni juhtimisele: inflatsioon on moodsa majandusteooria järgi kohustuslikult valitsuse poolt koos keskpangaga planeeritav, olles samaaegselt nii juhtimishoob kui eesmärk.
Seega tuleb administratiivseid inflatsiooni prognoose tõlgendada kui strateegiliselt normatiivseid ning selliseid saavad usaldusväärselt teha ja avalikustada ainult valitsuse siseinformatsiooni omajad. Kõrvaltvaatajad saavad teha ainult deskriptiivseid strateegilisi prognoose stiilis “sellise valitsuse sellise tõenäolise poliitika ja arvatavalt oodatavate šokkide puhul kulgeb inflatsioon tõenäoselt nii- või naasuguses koridoris”.
Arusaadavalt on prognoosivate agentide lähteandmed, eesmärgid ja analüüsi mudelid erinevad, seega pole lahendusedki ühesugused, kuid kõige olulisem – nende strateegiad (andmete moonutamise määrad) prognooside avalikustamisel on lahknevad. Kuid rahvuslikult vastutustundelisele ja pädevale valitsusele peaks nendest paljud siiski huvi pakkuma. Seejuures, kas rahvuslikult vastutustundeline valitsus peaks avalikustamisel rakendama nullmoonutamist (tõerääkimist), see on moodsas majandusteoorias siiani äärmiselt poleemiline küsimus.
Avalikkuse õnge võtmine
Täiuslikumad moodsad prognoosimudelid on arvutuslikud suuremõõtmelised kvantifitseeritud dünaamilise juhusliku tasakaalu mudelid, kus tasakaal leitakse arvukate heterogeensete agentide sünkroonsetes interaktsioonides, loomulikult peavadb agentide hulka kuuluma hindu moonutavate maksude kavandajad.
Ka rusikameetodid võivad olla kohati informeerivad, nt aegridade analüüs, eksperthinnangud jne. Muide, selliste analüüside agregeerimisel on moodne kasutada Bayesi (1702-1761) printsiipi.
Selge, et mis tahes inflatsiooni prognoos võib olla sepistatud publiku õnge tõmbamiseks, näiteks kinnitamaks, et inflatsioon langeb iseenesest (kuigi tegelikult ei lange, on täheldatud stagflatsiooni esinemisi jne).
Seda on vaja, et vältida radikaalset inflatsiooni ohjamist ja sellega viivitada euro kasutuselevõttu ning võita eelnevalt vastavalt vassitud mõistusega publiku hääli järgnevatel valimistel, kõrge inflatsiooni najal täita eelarvet, varjatult kantida hoiuseid vaestelt rikkamatele vms.
Tee jätkusuutmatusele
Poliitiliselt on võimuritele ilmselt eelistatavad protsüklilised inflatsioonipoliitikad, mis võimaldavad luua kergeusklikele rahaillusioone, suurendada illusoorselt eelarve laekumisi (mitte reaalselt) ja niimoodi võita poliitkapitali.
Kui need protsüklilised strateegiad on asjatundmatult, ekssessidega disainitud, võivad need viia devalvatsioonini ja mitte automaatselt järgmisele majandustõusule.
Muide, niisama hästi võivad äpardlikud kontratsüklilised strateegiad viia jätkusuutmatusele.
Igal juhul tuleb meeles pidada, et kõrgest inflatsioonipoliitikast tingitud majanduslangusega seotud kaotused võivad suures osas jääda kaotuseks igaveseks, sest järgnev tõus ei pruugi neid täies ulatuse korvata. Näiteks meie okupatsiooniga seotud majanduskaotus, mis inflatsiooni arvestades päädib praeguseks paari triljoni kroonini – seda ei korva niipea miski, see jääb meile nagu mingi püsipuue põlvkondadeks.
Peab olema väga ettevaatlik nii majanduspoliitikate kui majandusinstitutsioonide disainiga, probleemid on äärmiselt komplitseeritud, seda eriti üleminekuperioodis. Eriti hoolega tuleb testida innovaatilisi rahandusmehhanisme nagu “avansilised tulumaksud” või “null kasumimaksud” jne. Täpselt nagu uusi ravimeid tuleb neidki testida, seejuures arenenud riikides evolutsiooniliselt kujunenud süsteeme mitte unustades.