(Taand)arengust Pärnu linna sotsiaalhoolekandes

Monika Luik. Foto: PP

Pärnu linna uues arengukavas toodud andmed viitavad selgele tendentsile, et Pärnu elanike hulk väheneb ja inimeste elujärg on muutunud kehvemaks. Üks põhjusi, miks oma elukohast lahkutakse, võib olla ebakindlus pere toimetuleku suhtes. Toimetulek on ühest küljest seotud majandusliku olukorra, teisalt kindlasti turvatundega. Kui inimene teab, et raskelgi ajal on olemas tugisüsteem, mis teda keerulisest seisust välja aitab, suurendab see tema turvatunnet ja heaolu.

Avalikkuses näivad sotsiaalteemad esile kerkivat sageli alles siis, kui süsteemis on auk ning inimesed on juba hammasrataste vahele jäänud. Siis küsitakse: kuidas see kõik juhtuda sai? Kahjuks pööratakse palju vähem tähelepanu sellele, et süsteemi tuleb järjepidevalt arendada, üles ehitada ennetusel põhinevad teenused nii üksikisiku, kohaliku omavalitsuse kui riigi tasandil. Sotsiaalsüsteemi ei saa arendada ainult headel aastatel. Areng peab olema pidev, et pakkuda inimestele kvaliteetseid teenuseid ja turvatunnet.

Arutelul esitati küsimus, miks kodutud ja alkohoolikud linnavalitsuse ja Vana turu ümbruses nii meie kui turistide silma riivavad, ja otsiti imerohtu probleemi lahendamiseks. Kiiresti toimivat imerohtu aga ilmselt pole.

Meie vaateväljas toimetavad eluheidikud on tegelikult peegeldus ühiskonnast, milles elame. See on meie enda tegevuse ja tegevusetuse peegelpilt. Lahendus ei ole see, kui viime oma haistmismeelt riivavad inimesed kesklinnast iga päev bussiga linna äärde või – veel parem – linnast välja. Ma arvan, et nad peavadki siin olema ja oma olemasoluga meile meelde tuletama, et märkama ja toetama pidanuks oluliselt varem.

Sotsiaalministeeriumi plaanid

Riigi tegevusest tuleb märkida, et sotsiaalministeerium on saatnud kooskõlastusringile “Laste ja perede arengukava aastateks 2012-2020”. See kava keskendub ennetusele ja põhineb veendumisel, et see, mil määral panustame laste ja perede heaolusse, kajastub varem või hiljem rahvastiku tervisenäitajates, haridusalases võimekuses, kuritegevuses, tööhõives ja majanduses.

Arengukavas välja toodud mitme uuringu tulemused näitavad, et lapse kasvukeskkonna põhjal võib ennustada suurt osa tema tulevikuväljavaadetest. Problemaatilise lapsepõlvega täiskasvanud on suurema tõenäosusega vägivaldsed ja antisotsiaalsed, neil esineb vaimse tervise probleeme, nad on madalama intellektuaalse võimekuse ja haridustasemega, ei tule toime majanduslikult ja on halva füüsilise tervisega.

Eelnimetatu omakorda viib suuremate kulutusteni tervishoius, hariduses, sotsiaalhoolekandes, õigus- ja korrakaitses ning vähendab ressursside taastootmist. Seevastu, mida tõhusam on ennetustöö, seda väiksemaks kujuneb vajadus kallimate teenuste järele.

Ühest küljest on see otstarbekas üksikisiku heaolu seisukohalt, kuna nii õnnestub ära hoida edasisi tõsisemaid probleeme. Teisalt nõuab esmatasandi ennetus enamasti vähem ressursse, seda on lihtsam teostada ja selle elluviimiseks vajalikud rahavood on üldjuhul tagasihoidlikumad kui tagajärgede likvideerimine.

Majanduslikus ebakindluses ja napi eelarvega on poliitikakujunduses seda olulisem, et ennetusel põhinevad sekkumised ei too ainult pikaajalist kasu lastele, nende peredele ja ühiskonnale, vaid sellest kasust kujunevad tulud, mis kaaluvad üles sekkumisele tehtud kulutused.

Õigel ajal rakendatud tõenduspõhine sekkumine annab märkimisväärset majanduslikku kasu. Seevastu sekkumata jätmise majanduslikku kahju demonstreerib 2001. aastal Suurbritannias tehtud uuring, mille järgi 28. eluaastaks on käitumishäirega isikutele tehtavad kulud kümme korda suuremad kui kulutused probleemideta eakaaslastele.

Selleks, et omavalitsusi lastekaitsetöös toetada, kavandatakse laste ja perede arengukavas mitmesugust tegevust, sealhulgas piirkondlike nõuandekeskuste loomist olemasolevate kohalike keskuste (näiteks pereabikeskus) baasil. Nõuandekeskustesse on võimalik koondada eri valdkondade spetsialistid, kes suudavad juhtida interdistsiplinaarset sekkumisprotsessi ja jälgida sekkumise tulemuslikkust.

Pärnu dokumenteeritud plaanid

Kui vaadata, mida Pärnu linna kehtiv arengukava näeb valdkonna arengueesmärkidena, leiame sealt soovi, et Pärnu oleks maakonna (regiooni) hoolekandeteenuste keskus, sotsiaalteenused mittetulundus- ja tulundussektorist oleksid stabiilsed ning välja oleks arendatud optimaalne sotsiaalasutuste võrk. Konkreetset tegevust laste hoolekande arendamiseks arengukavas ette nähtud pole.

Uues arengukavas pole laste ega perede toetamisele sotsiaalvaldkonnas eraldi tähelepanu pööratud. Mainitakse, et tuleb tagada eri sihtgruppidele vajalikud hoolekandeteenused. Selline eesmärk on küll kohane, kuid ei ütle kuigi palju selle kohta, mis tegelikkuses järgneval perioodil sotsiaalalal toimuma hakkab.

Pärnu koalitsioonilepingus pole samuti sotsiaalvaldkonnale just palju ruumi pühendatud. Kui koalitsioonilepingus on eraldi peatükid hariduse, kultuuri, spordi ja turvalisuse kohta, siis sotsiaalvaldkonda eraldi käsitletud pole. Mõni tegevus nimetatud rubriikide all on sotsiaalalalt äramärkimist leidnud, näiteks “hariduse” punkti all tegevus 5.11 “toetame Pärnu lastekodu kujundamist peremudelipõhiseks”. Süsteemne lähenemine sotsiaalteemadele koalitsioonilepingus puudub.

Pereabikeskusest

Pereabikeskus on asutus, mis pakub teenuseid keerulises elusituatsioonis lastele ja peredele. Peale üldsusele tuntud varjupaigateenuse on teenuste loetelus päevakeskus, tugiisikuteenus, avahooldusteenus, leidmaks ja toetamaks kasuperesid, psühholoogiline nõustamine.

Pereabikeskus on Pärnu linnas põhiline lastele ja peredele sotsiaalteenuseid pakkuv asutus. Seostades pereabikeskuse tegevuse sotsiaalministeeriumi laste ja perede arengukava põhimõtetega, võime väita, et keskus investeerib inimkapitali, hoides nii pikas perspektiivis kokku linna kulusid. Praegu raskustesse sattunud perele õigel ajal nõu ja abi pakkudes saame tulevikus ära hoida selle pere liikmetele palju kallimate teenuste osutamise.

Kahjuks on Pärnu linn finantsiliselt väga keerulises olukorras ja pereabikeskuse likvideerimist põhjendatakse peamiselt majanduslike kaalutlustega. Kokkuhoid on vajalik ja meie kõigi huvides. Samal ajal on oluline silmas pidada lahenduste perspektiivikust.

Jah, praegu võime hoida kulusid kokku nii mõnegi teenuse kaotamisega. Vähegi majanduslikult ja perspektiivitundega mõtlev inimene saab aga aru, et euroraha kriteeriumide täitmisest tulenev kasu on küsitav, kui linnas on märgatavalt kasvanud perede hulk, kus vanemad on nii majanduslikult kui sotsiaalselt sedavõrd keerulises seisus, et lapsed tuleb perest ära võtta. Pole tark otsida tulusid nende kulude arvelt, milleks omavalitsus kohalike elanike huvides tegutsema on seatud.

Linnavalitsuse teine argument pereabikeskuse likvideerimise poolt on vajadus saada Tralli lasteaiale lisakohti. Ka lasteaiakohtade planeerimises ei teeks kahju olukorda perspektiivitundega hinnata. 2004. aastal kolis varjupaik Supeluse tänavast Tralli lasteaia tühjalt seisnud ruumidesse, millele linn tollal muud kasutust ei leidnud.

Ruumide varjupaigale esitavate nõudmistega vastavusse viimine maksis toona arvestatava summa. Nüüd soovitakse need ümber ehitada taas lasteaiale sobivaks. Niisugune käitumine on võimalik pikaajaliste arengusuundade puudumise tõttu Pärnu linna sotsiaalvaldkonnas ja tegelikult hariduseski.

Volikogu sotsiaalkomisjoni viimasel koosolekul väitis abilinnapea Jane Mets, et lähiaastatel on Pärnus vaja juurde luua umbes 200 lasteaiakohta. Varjupaiga alt vabanevatesse ruumidesse planeeritakse aga vaid 32 kohta. Samal ajal müüakse algul lasteaiaks ehitatud hoone Rääma 40b Shalomile.

Raske on näha sellises käitumises läbimõeldud tegutsemist. Kõik need pikaajalisest arengustrateegia puudumisest tulenevad edasi-tagasi liigutused maksab kinni maksumaksja.

Olgu ära toodud, et 8. juunil 2011 volikogu sotsiaalkomisjoni istungil oli Mets seisukohal, et pereabikeskus teeb head tööd. 22. mail 2010 väitis linnapea Toomas Kivimägi Pärnu Postimehe veergudel samuti, et pereabikeskuse töö sisuga on kõik korras. Kavandatud muudatused on seega motiveeritud kokkuhoiust.

Olen kindel, et plaanitud viisil saavutatud kokkuhoid annab lühiajalise efekti ja pikas perspektiivis toob hoopis kahju. Samuti tuleb see kokkuhoid Pärnu inimvara kvaliteedi arvelt.

Olen seisukohal, et inimeste elu nii otseselt puudutavas valdkonnas tuleb otsuseid teha läbimõeldult, ekspertide ja linnakodanikega läbi rääkides, uuringutele tuginedes. Loodan, et nii linnavalitsus kui -volikogu võtavad nii oluliste otsuste langetamiseks rohkem aega. Vaja on koostada linna sotsiaalvaldkonna arengukava, mis võtaks arvesse riiklikke arengusuundi.

Praktika näitab, et mujal omavalitsustes luuakse praegu pereabikeskuse laadseid lõimitult teenuseid pakkuvaid asutusi. Samuti vajab riik laste ja perede arengukavas plaanitud tegevuse (nõuandekeskused, vanemakoolitused) elluviimiseks kohalikku tugevat partnerit.

Kui Pärnus seda partnerit pole, kujuneb piirkonna keskuseks mingi muu koht ja riigi panustatav ressurss jääb Pärnusse toomata.

Ma mõistan linnajuhtide soovi linna võimalikult efektiivselt majandada. Kardan siiski, et oskusliku majandamise valem on keerulisem kui üksnes jagamine ja lahutamine. Loodan, et kohase valemi saamiseks ja rakendamiseks võtavad rahvasaadikud arvesse uuringutest ja ekspertidelt saadavat valdkonnapõhist teavet ning teevad oma otsused läbimõeldult ja parima kättesaadava info alusel.

Eesti vanasõna “üheksa korda mõõda, üks kord lõika” tundub praegu olukorraga sobivat.