Tõstamaa mõisas etenduv „Pruutide kool“ läheb täissaalidele: renoveeritud mõisahoones elustuvad minevik, olevik ja tulevikki. Aeg on pandud mõisatoa lakke joonistatud maagilise püramiidi all teisipidi liikuma.
Tabatud ime ehk vabas tõlgenduses mälestused
26. august 2011, 08:42
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tegemist on kultuuriloolise projektiga, mille teostajaks vabatahtlik ühendus R.A.A.A.M.
Autor ja lavastaja Gerda Kordemets ütleb kavalehel, et see lugu ei ole ajalugu, vaid mälestuste mälestused tema vabas tõlgenduses. Loo on ta pühendanud oma vanaemadele, kes õppisid Tõstamaa kodumajanduskoolis.
Tõstamaa mõisa kaunis valge saal on jagatud vaatajate ja näitlejate vahel. „Lava“ on seatud nii, et taustaks jääb kaunis rõdu ning akendest avaneb vaade pargile. Mänguruum on nii tüdrukute magamistuba, söögisaal kui koolituba.
Keskmes on aga suur nagisev söögilaud, mille kohal laes tinglikult maagiline püramiid. See joonis on mõisas tegelikultki olemas, pärinedes ilmselt viimase mõisniku, maailmakuulsa orientalisti ja sanskriti keele tundja Alexander Wilhelm Staėl von Holsteini ajast.
Lavastaja teab saladust
Salapära õhkub kogu lavastusest: kodumajanduskooli õpilasi mängivad laiemalt tundmata näitlejad-osatäitjad, kes võluvad hämmastava loomulikkusega. Mõistatus, kuidas on küll nii sobivad osatäitjad rollidesse leitud. Ja veel see, et nende osa pole ainult laval, vaid ka näidendi helikujunduses.
Eheda rolli teevad Markus Robam, Mirjam Mesak, Liisa Saaremäel, Saara Kadak, Maret Palusalu, Triin Tenso, Signe Heindla ja Liis Leerimaa. Nii hästi saab harrastajad-vabatahtlikud mängima - kaasa looma lavastaja, kes teab saladust. Gerda Kordemets teab.
Koostöös Margit Keerdoga kirjutatud ja lavastatud näidend sulatab huvitavaks ja harivaks pildid Tõstamaa kodumajanduskooli ajast 20. sajandi 20. aastatest ja ajaloolised isikud 16. ja 18. sajandist.
Loos on pinget tekitav armukolmnurk, mässumeelsusest tekkinud konflikte, nooreestilikku maailmavaadet, armuvalu, eneseleidmist, vaimude külaskäike ja inimlikke leppimisi. Reaalsuse ja vaimude maailma lõikudes aeg peatub ja osutab inimlikkuse ajatusele ning kõige näiva suhtelisusele. Sellised stseenid on nutikalt lahendatud ja täpsed, hästi läbi mõeldud, heas mõttes on tugevasti tunda lavastaja käekirja.
Harrastajate ja vabakutseliste osatäitjate kõrval teevad küpsed rollid Laine Mägi ja Andrus Vaarik. Mõlemal on keskse rolli kõrval episoodilisi ümberkehastumisi.
Laine Mägi preili Anete Tepe on koolitööle pühendunud õpetajanna, kelle printsipiaalsuse ja teravkeelsuse alt pole inimlikkus, empaatiavõime ega mängulisus kuhugi kadunud. Seevastu vabakutseline näitleja Kersti Tombak esitab kirjandusõpetaja preili Alu pigem kui õpetaja karikatuuri. Igavene toapoiss Karl (Hannes Prikk) on vaimukas vaim: juhatab tegevust sisse ja välja, kerib aega edasi-tagasi ning lõpuks on veel osaline dokumenteeritud kuritöös.
Tabatud ime
Andrus Vaarik annab hinge minevikust tulnud mõisnikele – need värvikad mehed on inimlikult haavatavad ja tundlikud, mängitud liigse koomikata. Kahe professionaalse näitleja kaasamine on mõlemas suunas mõjus: küps kogemus on saanud värskema joone ja energia, samal ajal kogenematusele oma pühendumisega eeskujuks olles.
Mõisahoonega seotud ajakihid ja saladuslikkuse on asjaosalised „Pruutide kooliga“ teisendanud tabatud imeks, mis lähendab minevikku tänapäevale ja näitab nii kaude kui otsesõnu, et me kõik oleme kõigega seotud. Vabalt tõlgendatud mälestustele on antud maagilise üldistuse jõud.
Sellise loomingulise sünergia teke ja vaatajamenu näitavad sedalaadi kultuuriprojektide tugevust, neilt oleks nii mõnelgi riigiteatril üht-teist õppida.