Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2011/08/26/723146t1h9284.jpg)
Olen Pärnus Nooruse majas algtaseme eesti keelt õpetanud kaks aastat.
Kursuslaste sõnutsi on keeleõppimisel kõige suurem takistus hirm, kardetakse valesti rääkida. Keelt õppides on väga oluline, et õpetaja oskaks luua rõõmsa ja julgustava õhkkonna, siis ei kardeta eksida. Olulised on inimese suhtumine õpitavasse keelde, soov ja tahe pingutada ning võimalused praktiliseks keelekasutuseks. Need tingimused peaksid olema täidetud, siis ei peaks raskusi olema.
Algtaseme kursus kestab pea pool aastat, selle läbinud peavad toime tulema igapäevastes suhtlusolukordades. Mul on olnud väga head õppijad: enamik kursuse lõpetajaist on valmis lihtsamate lausete abil eesti keeles suhtlema, kuid on ka selliseid inimesi, kes võiksid sooritada kesktaseme eksami.
Raskusi valmistavad eesti keele pikad vokaalid, käänded, eriti omastav ja osastav, kuid pideva harjutamisega saab lihtsamad asjad siiski selgeks.
Väga paljud tulevad kursusele seetõttu, et töökohas nõutakse eesti keele oskust, kuid õpib ka vanemaid ja vanavanemaid, kes soovivad eesti keeles suhelda oma laste ja lastelastega, kes käivad eesti lasteaedades ja koolides.
Minu kursuslased on kurtnud, et nad ei saa eesti keelt kasutada, sest eestlased hakkavad kohe vene keeles rääkima. Olgem kannatlikud ja leidkem aega nendele, kes püüavad meiega eesti keeles rääkida!