Väikse rahva keele grammatika võtab võhmale

Ulises Miranda (vasakul) ja Roger Evans saavad Jana Tringi erakoolis Maarit Kiviselja tunnis kokku kord nädalas. Peale selle püütakse keeleoskust lihvida iga päev eestlastega juttu rääkides. Foto: Karin Klaus

Raskesti mõistetavate asjade kohta ütleb eestlane ikka “keeruline nagu hiina keel”. Tegelikkuses peavad keeleõppijad raskeks hoopis eesti keelt, mille grammatika ebaloogilisust tunnistavad isegi keeleõpetajad.

Eesti keelt võõrkeelena õpitakse eri põhjustel: soovist paremini suhelda eestlasest abikaasa ja sõpradega; et ajada tulemuslikumalt tööasju kolleegidega; mõistmaks, millest kirjutavad kohalikud ajalehed; et osata kas või turul küsida, millised kartulid pudruks kõige paremini sobivad.

Erandeid rohkem kui loogikat

Pärnus Jana Tringi erakoolis alustas suvel taas väike rühm inglise keele baasil eesti keele õppijaid Maarit Kiviselja juhendamisel. Kokku saadakse kord nädalas, õpitakse Mall Pesti ja Helve Ahi raamatu “E nagu Eesti” järgi. Harjutatakse olmelisi vestlusi, õpitakse uusi sõnu ja ragistatakse ajusid grammatikareeglite kallal.

“Mina lähen homme külla oma sõberile … sõbrale,” püüab õpilane Roger Evans moodustada grammatiliselt korrektset lauset ja ühtlasi tuletada meelde ajavorme.

“Eesti keel on tõesti raske, sest reeglid on keerulised ja ebareeglipärasusi palju,” ütleb õpetaja Kiviselg, kes on kogenud mitmest rahvusest keeleõppijate komistamist ühtede ja samade vigade otsa.

“Näiteks osastavas käändes on mitu käändelõppu: ma nopin lill-e, aga võtan pliiats-i või raamat-u. Aitab vaid pidev harjutamine, lõpuks jäävad asjad kuulmismällu,” julgustab õpetaja.

Evans, Šotimaalt pärit loodusturismi spetsialist ja koolitaja, töötab Eesti maaülikoolis ja tegeleb eri projektidega kõikjal Eestis, peale selle reisib ta töö tõttu tihti Euroopas.

Mees on Eesti ja Šotimaa vahet sõitnud kümme aastat, Pärnus elab ta kolmandat aastat. Evans on väga hõivatud mees ja raskeimaks katsumuseks ugrilaste grammatika kõrval peab ta regulaarseteks keeleõppetundideks oma graafikus aega leida.

“Esimest korda siin oldud aastate jooksul leian aega keelekursustel käimiseks,” ütleb šoti härrasmees õpikuid kotti ladudes. “Kuigi enamik eestlastest, kellega tööalaselt suhtlen, räägib väga head inglise keelt, tahan siiski eesti keelt õppida. Esiteks austusest kohalike inimeste vastu ja teiseks töö pärast. Veedan Eestis aina rohkem aega ja hea on inimestega vabalt suhelda.”

Evans leiab, et parem keeleoskus võimaldaks siin rohkem tööalast rakendust leida ja hea oleks nõupidamistelgi lihtsamad jutud eesti keeles rääkida. Mees harjutab keelt tuttavatega rääkides ja saab eestlaste omavahelisest jutust juba pisut aru, ise rääkides ta end veel kindlalt ei tunne.

“Ma ei arvanudki, et eesti keele õppimine on kerge,” tunnistab Evans. “Siin tundides käia on meeldiv, aga see on raske töö.”

Armastus tõi Eestisse

Mehhiklase Ulises Miranda tõi Pärnusse suplus oma kauge kodumaa rannas: ühel päeval põrkas ta ujudes peaaegu kokku kahe surfajaga. Ehmatusest üle saades arenes nende vahel vestlus ja selgus, et surfihuviline paar on pärit Eestist. Tutvusest sai sõprus ja üsna pea kutsusid Eesti seiklejad Ulisese teisele poole maakera endale külla.

Kuna Ulises oli juba ammu unistanud maailmas ringi vaatamisest, saigi reis 2007. aastal teoks.

“Mehhiko on ebaturvaline, korrumpeerunud, keskkonnaprobleemidega riik,” märgib mees otsekoheselt. “Tahtsin sealt ära, aga ei teadnud veel, kuhu. Olin juba käinud Inglismaal, Prantsusmaal, Hispaanias ja Hollandis ning plaanisin Eestist edasi minna Austraaliasse, võib-olla ka Venemaale või Hiinasse.”

Eestis sõpru külastades otsustati viimasel päeval minna Pärnusse. Siin sai Ulises kokku nägusa Pärnu piigaga, ärasõit venis järgmisele päevale, siis ülejärgmisele …

Järgmisel aastal noored abiellusid, praegu kasvab peres kaks tütretirtsu. Elatakse vaheldumisi Eestis ja Mehhikos, kuna Ulisese eestlannast abikaasale meeldib väga Lõuna-Ameerika päike ja soojus. Mees ise eelistab siiski elukohana Eestit, kus lastega saab pargis rahulikult jalutada, ratta ja ühistranspordiga sõita.

Oma Mehhiko firma asju ajab Ulises interneti teel, samuti disainib ta veebilehti.

Heliseb telefon ja Ulises vuristab telefoni paar kiiret hispaaniakeelset lauset, määrab seejärel inglise keeles kohtumispaiga ja lõpetab kõne vähimagi aktsendita: “Jah, hästi, teeme nii, kallis.”

“Minu naine räägib juba hispaania keelt ja tahab seda minuga suheldes harjutada,” selgitab mees naeratades. “Mina jälle püüan temaga eesti keelt rääkida.”

“Räägi, palun, aeglasemalt!”

Ulises teeb edusamme ning suudab juba poes, restoranis või sõpradega suheldes öeldust aru saada ja ka ise end väljendada. “Palun räägi aeglasemalt,” ütleb ta tihti veidi häbeliku näoga. Sest sõbrad unustavad, et tema keeleoskus pole veel nii hea, ja kipuvad jututempot aina tõstma.

“Mina tundsin oma esimesel töökohal alguses sama,” meenutab õpetaja Kiviselg, kuidas ta 20 aastat tagasi 18aastaselt otse keskkoolipingist tulles Slaavi põhikoolis vene lastele eesti keelt õpetama hakkas. “Õpetajate nõupidamistel või kolleegidega vesteldes tundus, et kõik räägivad vene keeles ülikiiresti, sõnavahedeta. Aga sellega harjub.”

Maarit Kiviselg on õpetanud eesti keelt aastaid Slaavi põhikoolis ja mitmel aastal koolitas ta Jana Tringi erakoolis venekeelseid rühmi töötukassa keelekursuste raames. Naine leiab, et metoodikas pole eriti vahet, kas keeleõppija on venelane, mehhiklane või rootslane.

Keeleõppija tahab suhelda

“Mulle meeldib väga täiskasvanuid õpetada: nad on üldjuhul väga motiveeritud, tähelepanelikud, töökad,” kiidab Kiviselg oma õpilasi. Ta tõdeb, et vene kogukond on Pärnus päris suur ja ainult seal liikudes kipub uus keeleoskus tagaplaanile jääma. Mitu töötukassa rühma liiget aga õppis eesti keelt omal käel edasi, püüdes leida uusi võimalusi keele harjutamiseks.

Eestlased on lahked ja nähes vestluskaaslase kimbatust, lähevad kähku inglise või vene keelele üle. Aga ei peaks, sest keeleõppija tahab ju harjutada ning vajab mõistmiseks või lause moodustamiseks vaid rohkem aega.

Kuigi täiskasvanud õppijatel on tugevam motivatsioon, saavad lapsed enamasti võõrkeele hõlpsamalt selgeks. Näiteks Ulisese kolmeaastane tütar räägib emaga eesti ja isaga hispaania keeles.

Lootes laste instinktiivsele keeletajule, panevad paljud Eesti venelased oma lapsed eestikeelsesse lasteaeda-kooli, et neil oleks kergem elus hakkama saada ja haridust omandada.

“Oleneb perest, kas selline otsus on õigustatud,” arvab Kiviselg. “Kui vanemad ise ei oska üldse eesti keelt ega suuda eesti koolis algklassis õppivat last aidata, võib see lapsele liiga palju stressi tekitada. Kui vanemad valdavad keelt vabalt, siis miks mitte. Teisalt, slaavi kultuuri ja puhast vene keelt saab muidugi vene koolis paremini hoida.”

Kiviselja meelest on tänapäeval vene koolides eesti keele õpetamise tase kõrge ja hoolas õpilane saab gümnaasiumi lõpuks riigikeele selgeks küll.

Vanem põlvkond näeb vaeva

Pärnu rahvaülikoolis õpetatakse täiskasvanutele eesti keelt 2008. aasta sügisest programmi “Täiskasvanute koolitus vabahariduslikes koolituskeskustes” raames tasuta, programmi toetavad Euroopa sotsiaalfond ja Eesti riik.

Kevadel rahvaülikooli 60tunnised kursused lõpetanud Galina Iltšenko, Tatjana Lipintsova ja Galina Tolpegina töötavad Pärnu Kellukese lasteaias, mille kodukeeleks vene keel. Kuigi tööl ja kodus neil riigikeelt otseselt tarvis ei lähe, tahavad naised selle korralikult selgeks saada.

“Mina käin kõikidel eesti keele kursustel, kus võimalik,” seletab Lipintsova. “Seda on vaja igal pool: kauplustes, ametiasutustes, kas või naabritega suheldes. Me elame ju Eestis.”

Iltšenko lisab, et kuigi vanema põlvkonna eestlased oskavad üsna hästi vene keelt, pole näiteks ametiasutustes töötajad kohustatud seda rääkima ja klient peab kuidagi asjad eesti keeles aetud saama.

Naised saavad oma sõnutsi keelest juba üsna hästi aru, aga suhtlemisel tuleb julgusest puudu. Kõik tunnistavad, et eesti keele grammatika on tohutult raske, vene ja eesti keel erinevad üksteisest kardinaalselt nii kõla, ortograafia kui lauseehituse poolest ning 14 käänetki pole just naljaasi.

“Meil on ju selline elukutse – lasteaiaõpetaja –, oleme harjunud hästi korrektset keelt kasutama,” ütleb Tolpegina. “Teame, et räägime eesti keelt vigadega, ja see on nii piinlik, seepärast ei julgegi suud lahti teha.”

Lipintsova, kes vestlusesse eestikeelseidki lauseid lisab, tunnistab koguni, et püüab sisseostud teha sellistest kauplustest, kus ei tule müüjatega suhelda.

“Rooside sõda” aitab õppida

Rahvaülikooli kursust meenutavad naised kiidusõnadega. Iltšenko jutu järgi ei pea ta enam iga sõna eraldi tõlkima, arusaamine tuleb automaatselt. Lipintsova lisab, et tema saab juba aru, mida inimesed bussis räägivad. Keeleoskust aitavad lihvida telesaated, eriti meeldivad Tatjanale uudised ja kõikvõimalikud telemängud, viimasena mainitutes kasutatakse üsna lihtsat keelt.

Naised on Eestis elanud pikka aega, Lipintsova on pärit Paldiskist, Iltšenko Venemaalt. Paraku ei pööratud nende nooruses, 1970. aastatel vene koolides eesti keelele eriti tähelepanu, keskkoolis ei õpetatud seda üldse.

Seevastu kursuslaste lapsed on kasvanud hoopis teisel ajastul ja kõnelevad eesti keelt täiesti vabalt, mitu neist on lõpetanud eestikeelsed õppeasutusedki.

“Meie oleme siin vist viimane põlvkond, kes eesti keelega vaeva näeb,” arvab Lipintsova. “Praegu on keeleõpe heal tasemel ja noortel pole suhtlemisega probleeme.”