Vahetusõpilased jõuluks pere juurde ei kipu

Foto: Erakogu

Tänu õpilasvahetusprogrammile saab aktiivne noor tahtmise korral minna vahetusõpilaseks peaaegu ükskõik millisesse maailma paika. Oma kogemusi jagavad pärnakad Kaitlin Pirnpuu (18) elust Argentinas, Kristiina Tang (18), kes õppis Mehhikos, ja Kaarel Kalle (18), kes viibib praegugi USAs.

Kuidas vahetusõpilaseks sattusite?

Kaitlin: Tegelikult käis selle idee välja minu isa ning kuna ma teadsin inimesi, kes olid juba vahetusaasta välismaal veetnud ja seda kiitnud, arvasin, et see võiks olla päris lahe kogemus. Riigi valimine läks suhteliselt kergelt. Tahtsin minna hispaaniakeelsesse riiki ja kuna mulle on Argentina alati huvitava riigina tundunud, valisingi just selle.

Kristiina: Mõte minna oli juba päris ammu, kuid alati oli mingi kartus sees, et ei saa hakkama või kuidas keele selgeks saan. Esimene valik oli USA, kuna seal on põhikeel inglise ja sellest saan päris hästi aru. Kuid pärast pikka mõtlemist otsustasin hispaania keele kasuks ning kuna riik Ladina-Ameerikas tundus päris huvitav olevat, osutus lõplikuks valikuks Mehhiko.

Kaarel: Idee tegelikult tuli pärast seda, kui mu õde oli aasta aega olnud vahetusõpilasena Saksamaal. Kindlat ideed polnudki, kuni 2007 suvel hakkas isa rääkima, et ma võiks kuskile riiki vahetusõpilaseks minna. Mulle oli selle idee taaselustamine meelt mööda.

Kirjeldage vahetusõpilase elu: kooli, perekonda, igapäevaelu.

Kaitlin: Algus oli raske. Kuna ma keelt sõnagi ei osanud ja pidin käte-jalgade abil ennast arusaadavaks tegema, oli ikka suhteliselt keeruline. Ajapikku hakkas keel tulema, sain sõpru juurde ja hakkasin koolis järjest rohkem kaasa tegema. Mõlemad pered, kus ma elasin, olid supertoredad. Kogu elu käis hispaania keeles, ei sõnakestki inglise keelt. Isegi minu inglise keele õpetaja ei osanud seda. Koolis oli suhteliselt lihtne. Eesti haridussüsteemiga väga võrrelda ei anna.

Kristiina: Kool oli kohe tunduvalt kergem kui Eestis. Tunnis tee, mida tahad: söö krõpsu, kuula muusikat, viska õpetajaga nalja. Sõbrad (eriti poisid) tekkisid väga kiiresti, kuna juuksevärv oli mul blond ja nahatoon neist tunduvalt heledam, mis nendele oli väga eksootiline. Suhtluskeel peres oli hispaania keel. Väga palju nõudis kannatust, et lõpuks midagi aru saaks, kuid mõne aja pärast tuli keel mõningal määral suhu ja elu muutus kergemaks.

Kaarel: Vahetusõpilase elu võib tunduda väga keeruline, kuid tegelikult pole selles midagi nii rasket. Kool on Ameerika Ühendriikides märgatavalt kergem kui Euroopas. Ameerika koolides on testid ja eksamid põhimõtteliselt kõik valikvastustega, ainult kritselda pliiatsiga õige vastuse mull täis. Sõpru on kerge leida, kui oled välisriigist, sest ameeriklased on üldiselt väga sõbralikud. Esimene päev oli koolis kõige hullem, sest kedagi ei teadnud ja kõik tundus veider, aga sai ära harjutud.

Pere, kus elan, on väga tore, sest pole kindlaid reegleid nagu teistel vahetusõpilaste peredel. Näiteks üks õpilastest tohtis ainult korra päevas duši all käia.

Kui kaua te välismaal viibisite?

Kaitlin: Täpselt 11 kuud.

Kristiina: Umbes 10 kuud.

Kaarel: Olen praegugi USAs ja Eestisse tulen arvatavasti 2009. aasta juunis.

Kas koduigatsus tekkis?

Kaitlin: Koduigatsust kui sellist ei tekkinud, kuid Eesti pere ja sõbrad olid alati meeles.

Kristiina: Esimesed kuud olid väga rasked, kuna igatsus kodu järele oli väga suur. Alguses helistasin koju ja suhtlesin Internetis sõpradega, kuid pärastpoole oli Mehhikos sõpru juba rohkem ning väljas sai rohkem käidud. Siis hakati kodunt ise helistama ja küsima, ega ma neid ära ole unustanud.

Kaarel: Koduigatsust ei ole siiani, sest kui oled pidevalt elanud kodus, mõjub aasta kusagil mujal hästi. Kindlasti igatsevad mind vanemad ja sõbrad, aga küll nad üle saavad.

Kas vahetusprogrammi jooksul kodus saab käia?

Kaitlin: Vahepeal saab kodus ikka käia, kuid ma arvan, et see ei tule kasuks. Kuna olin nii kaugel, polnud mul sellist võimalust.

Kristiina: Saab küll, kas siis oma raha eest või erandjuhtudel maksab organisatsioon selle kinni. Koju ei soovitaks kohe kindlasti minna, kuna võib juhtuda, et enam ei tahagi tagasi sõita.

Kaarel: Koju minna ei saa ja YFU reeglites on kirjas, et koju saab ainult siis, kui keegi kodustest jääb väga haigeks või on vaja minna matustele. Aga kui koju minna, ei ole vahetusaastal mingit mõtet. Tulin ju siia, et olla eesti kultuurist eemal.

Kuidas jõulud möödusid ja mismoodi suhtusite sellesse, et ei saanud pühi kodus veeta?

Kaitlin: Jõulud olid omapärased. Läksime perega (tädid, onud, vanaemad, vanaisad) mägedesse grillima. See oli soe suvepäev: päike siras kõrgel taevas ja temperatuur oli ligi 30 kraadi. Veetsime seal terve päeva.

Kristiina: Jõulud olid kohe kindlasti üks raskeimatest aegadest, kuna siis tahaksid oma perega olla. Õnneks oli mu Mehhiko pere nii armastav, et tahtmist jõuludeks koju naasta väga ei tekkinud.

Kui palju erineb Eesti teie vahetusriigist?

Kaitlin: Eesti ja Argentina erinevad teineteisest nagu öö ja päev. Argentiinlaste kalender on tähtpäevadest ja pühadest punane. Lõpuks ma ei suutnud enam järge pidada, mille puhul jälle tööle või kooli ei minda. Inimesed on väga lahked ja muretud. Töö ei ole neil nagu jänes, mis eest ära jookseb.

Kristiina: Inimeste iseloomud on väga erinevad, mehhiklased on suure südamega, ülielavad ja suured draamatsejad, kes ei püüagi igat emotsiooni varjata, vaid elavad neid paljude žestidega välja.

Kaarel: USA ja Eesti ei erinegi nii väga, aga muidugi sõltub perest, kus elad. On peresid, kus iga pühapäev käiakse kirikus. Üldiselt ameeriklased on väga usklikud inimesed ja religioon on tähtsal kohal. Muidu meenutab USA ikka väga Eestit, nii palju kui mina võrrelnud olen. Mu pereisa küsis lausa ükspäev, et võib-olla Eesti tahab olla Ameerikale 51. osariik. Inimesed on aga sõbralikud, suheldakse palju võõraste inimestega.

Kui kaua Eesti eluga uuesti harjumine aega võttis?

Kaitlin: Eestis olen olnud juba viis kuud. Siinse eluga harjumine võttis natuke aega küll. Esimene nädal oli üllatusi täis. Isegi eestikeelne “tere” tundus alguses naljakana. Argentiinlastele tavalisena tunduvast hilinemisest pole siiamaani lahti saanud.

Kristiina: Tagasi olen olnud nüüd juba pea pool aastat. Eesti eluga harjusin väga kiiresti, kuna tegevust jätkus kogu suveks, kõikide sõpradega pidin muljetama ja uuesti järjele saama. Kohati tekib igatsus Mehhiko järele, kuid siis saab jälle sinna helistatud ja juttu aetud.

Kas soovitaksite vahetusõpilasprogrammi teistele noortele?

Kaitlin: Olles nüüd YFU vabatahtlik, soovitan kindlasti vahetusõpilasprogrammi. Selle aastaga, mis ma ära olin, sain väga palju teadmisi ja kogemusi, mida ma ei vahetaks kunagi millegi vastu.

Kristiina: Jah, soovitaksin küll. Selle aastaga õppisin rohkesti ja sain päris palju kogemusi, mis halba mulle küll ei teinud.

Kaarel: Nüüdsest soovitan alati, sest võõras riigis olles saab superelamusi ja -kogemusi. Soovitan kindlasti YFU Eestit, sest see organisatsioon hoolib oma õpilastest ja nad leiavad alati parimad pered.

Mida vahetusõpilaseks olemine teile andnud on?

Kaitlin: Kindlasti muutis mind iseseisvamaks. Pidin palju otsuseid üksi langetama, ilma et oleksin saanud mõne lähedasega konsulteerida. Arvan, et olen palju tolerantsem kui varem.

Kristiina: Alles vahetusaastal taipasin, et kui armas Eesti mulle on ja kuidas kaugel olles sinna igatsen.

Kaarel: Siiani on andnud positiivseid elamusi ja uued suunad elule.