Karmo Tüür: Kahte presidenti võrreldes

Tartu ülikooli politoloog Karmo Tüür. Foto: Ants Liigus

Aastapäevad seletasid kõik tõsisemad poliitikavaatlejad, et USA-Venemaa suhetest rääkimiseks tuleb veel pisut oodata. Et mõlemal pool peab saama valitud uus president ja enne seda ei või mingeid järeldusi teha. Nüüd on see sündinud, uued mehed on valitud ja aeg asjadele uuesti otsa vaadata.

Tõsi küll, korrektsuse huvides tuleb tunnistada, et Barack Obama ei ole veel saanud USA presidendiks ja isegi valimiste protseduur pole tehniliselt lõppenud. Valijameeste lõplik otsus tehakse 15. detsembril ja ametisse astub Obama alles 20. jaanuaril 2009.

Nii et praegu on USA-l justkui kaks presidenti: võimul olev ja juba valitud, kuid mitte veel tegev järeltulija. See on kahe riigi üks suuremaid sarnasusi. Ka Venemaal oli kevadiste valimiste järel esimest korda üleminekuperiood, kui oli kaks presidenti. Valimiste (2. märts) ja ametisse astumise (7. mai) vahele jäi kaks kuud, kui Dmitri Medvedev veel polnud president, kuid temast juba räägiti niimoodi.

Teine sarnasus kahe riigi presidentide vahel on nende noorus ja hariduskäik. Medvedev (1965) sai ametisse vaieldamatult kõige nooremana Venemaa senistest presidentidest, Obama (1961) on mõni aasta vanem – ehkki mitte noorim oma kolleegide auväärses reas, kuid siiski viies nooruse edetabelis.

Nii Obama kui Medvedev on saanud juristi hariduse ja töötanud hiljem juuraõppejõuna. Tõsi küll, politoloogina ei saa ma jätta mainimata, et Obama esmane kõrgharidus oli politoloogias, ta täiendas end rahvusvahelistes suhetes. Seda trumpi pole Medvedevil lauale panna.

Siinkohal sarnasused lõpevad. Erinevusi on aga palju rohkem ja need näivad tublisti määravamad.

Erinevused algavad kas või kampaanias. See tähendab, et ühel oli kampaania ja teisel polnud. Kui Obama sõna otseses mõttes rääkis end presidendiks, ei saanud või ei tahtnudki Medvedev osaleda üheski debatis. Vaatamata sellele sai Obama vaid 52,6 protsenti valijate häältest ja Medvedev 70,3 protsenti.

Tegelikult algavad erinevused palju varem. Obama on värvika, et mitte öelda värvilise taustaga mees, kes teab maailma eripalgelisust väga lähedalt ja on ise end tippu võidelnud. Medvedev aga kasvas tüüpilise nõukogude intelligendi peres ja võlgneb oma karjääri suuresti lojaalsusele ning toetusele.

Obama valimistulemuste selgumise järel juubeldas suur osa maailmast, ka need, keda traditsiooniliselt just kuigi USA-sõbralikeks ei peeta, alates Aafrikast ja lõpetades Ladina-Ameerikaga. Medvedevi valimise järel erilisi pidustusi nagu ei mäleta.

Kui võrrelda kahe mehe kõnesid, torkab silma rida määravaid erinevusi. Obama valimisjärgne kõne ja Medvedevi pöördumine parlamendi poole on äärmiselt erinevalt laetud. Kuid puht põhimõtte pärast valin lõpetuseks siiski neist kõnedest ühe sarnasuse.

Mõlemad presidendid lubasid vastu hakata. Medvedev lubas, et Venemaa ei taandu. Obama omalt poolt teatas: “Tahan öelda kõigile, kes soovivad hävitada meie maailma – me võidame teid.”

Kuidas see kõik võib mõjutada kahe suure riigi suhteid? Arvan, et kuuldused muudatustest on tugevasti liialdatud. Kui need muutused tulevadki, siis mitte kahe mehe sarnasustest või erinevustest, vaid hoopis pikemaajalistest teguritest.