Tankla raudteejaama asemel – kas võimalik või võimatu?

Foto: Urmas Luik

Mul on hea meel, et tänu Pärnu kunagisele linnaarhitektile Kuno Raudele on tekkinud diskussioon Riia maantee 116 kinnistule tankla ehitamise üle. Peale avalduste leheveergudel tunnen rõõmu linnakodanike aktiivsest osalemisest.

Miks on kõnealuse koha üle tekkinud vaidlus? Alal on ju 2002. aastast kehtiv detailplaneering, mis peaks sätestama ehitustingimused projekti koostamiseks.

Raudteejaama kadumine

Raudteejaam kadus kinnistult juba siis, kui AS Edelaraudtee müüs selle 2003. aastal OÜ Redstar Investile ja seal asus tegutsema Rae kohvik. See on ilmekas näide, kus müügiotsus on oma sisult planeerimisotsus.

Planeeringu eesmärk jäi raudteejaama teise kohta viimise suhtes täitmata. Kohvikut on küll kergem ette kujutada rongireisijate teeninduskohana, mistõttu ei olnud tegemist väga suure kaotusega, kuid maatükk oli seejärel nagu iga teine erakätes kinnistu. Side raudteega oli katkestatud.

Nüüd, kui kinnistu on omandanud kütusefirma Olerex, on kavas märksa suurem funktsionaalne ja ruumiline muutus.

Linnaehituslikud põhjused

Riia maantee 116 kinnistu paikneb linnaruumis olulisel kohal. Pärnusse Riia suunalt sisenedes palistab parempoolset teeäärt ääretult kaunis mändidevöö, kuni Leinapargini välja. Tee teisel küljel kulgeb miljööväärtuslik elamupiirkond.

Raudteejaama hoone on osavalt sobitatud olemasoleva haljastuse sisse ja moodustab mändidega tervikliku koosluse. Hoone ei paikne sugugi juhuslikul kohal.

See kant on piirkondlik keskus, kus on rongipeatus, kool, staadion, kauplused, surnuaed ja peatuvad maabussid. Pärnu linna üldplaneeringus on koht tähistatud võimaliku maamärgi asukohana. Oleks väär jätta need asjaolud tähelepanuta selle kõrval, et asukoht Via Baltica ääres on tanklale strateegiliselt väga hea.

Keskkonna säilitamine

Keskkond on kõnealuses paigas juba välja kujunenud ja “sisse elatud”. Sellest lähtuvalt oli meie esimene ettepanek hoone säilitamine pärast projekteerimistingimuste taotluse laekumist mais. Selleks, et aidata saavutada mõistlikku lahendust, kaasasime projekti autori ja endise linnaarhitekti Kuno Raude. Paraku põrkasime kinnistu omaniku vastuseisule, mis ajendas Raude arvamusloo 5. juuli Pärnu Postimehes.

Nüüd on selge, et meil puudub õiguslik seljatagune, vältimaks hoone lammutamist, kui omanik seda ise ei soovi säilitada. Hoone lammutamise suhtes on oma seisukoha esitanud muinsuskaitseameti XX sajandi arhitektuuri ekspertkomisjon, seoses autoriõigustega küsisime infot kultuuriministeeriumist.

Huvide tasakaalustamine

Kohalik omavalitsus peab otsuste tegemisel kaaluma kõiki huve. Kinnistu praegune omanik on ostnud selle teadmises, et kinnistule võib ehitada 12 meetri kõrguse ja 700ruutmeetrise ehitusaluse pinnaga ärihoone.

Planeeringu alusel ei ole võimalik keelata tankla ehitamist. Peamine küsimus on tasakaalustatud lahenduse leidmises üheksa-aastase detailplaneeringu ja olemasoleva linnaehitusliku situatsiooni kontekstis. Koos tanklaga on võimalik edukalt teenindada nii rongireisijaid kui neid, kes soovivad kohvikusse minna.

Ehitusseaduse 19. paragrahvi 1. lõike 1. punkti kohaselt on omavalitsusel võimalik väljastada kehtiva detailplaneeringu suhtes arhitektuursed ja ehituslikud lisatingimused. Vastava eelnõu oleme saatnud kinnistu omanikule.

Niisama hea või parem?

Küsimus on eelkõige keskkonna kvaliteedis, mida kõnealune kinnistu pakub pärast tankla valmimist. Leian jätkuvalt, et suurepärase tankla saab ehitada olemasolevaid hooneid lammutamata ja haljastust likvideerimata. Kui ei saa hoone lammutamist takistada, on nii seadusele kui avalikele huvidele toetudes võimalik nõuda, et kujundatav keskkond oleks vähemalt niisama hea või parem.

Nii bussi- kui raudteejaam on kohad, kust paljudele linn algab. Kui selleks alguseks kujuneb ilmetu tankla tagauks, oleme endale peeglisse sülitanud, suutmata takistada keskpäraste lahenduste tulekut sinna, kus peaks olema parimad.

Vastutaja on siin kohalik omavalitsus. Konkreetsel juhul on avalik huvi väga selge ja eraomanik peaks sellesse lugupidavalt suhtuma. Lugedes Maily-Maria Kiviselja kirjutist 8. augusti Pärnu Postimehes, ei näe ma põhjust, miks see nii ei peaks olema. Siiski lisan, et edaspidise koostöö käigus võiksid sõnad tegudega paremini klappida.

Arhitektuurivõistlus

Selleks, et tagada kvaliteetne ja keskkonnatundlik lahendus, on minu hinnangul õige korraldada arhitektuurivõistlus. Seda toetab Pärnu linna ehitusmääruse 27. paragrahvi 1. lõige. Raeküla raudteejaamas arutelul ütles Kiviselg, et see ettepanek on kaalumisel.

Kui seisukoht tuleb eitav, soovin näha põhjalikku selgitust, miks kinnistu omanik ei pea vajalikuks arhitektuurivõistluse korraldamist ja kuidas tagatakse avalike huvide kaitse. Linnaarhitektil on õigus ja pädevus esitada lisatingimusi, kui varasemate planeeringute käigus ei ole arengut hästi ette nähtud.

Areng on dünaamiline, muutuv protsess ja üheksa aasta vanune detailplaneering on küllalt vana, et situatsioonile uus hinnang anda. Seejuures ei ole linn esitanud ega esita selliseid tingimusi, mida kütusefirma ei suudaks täita.

Kokkuvõtteks

Taunin igasuguseid võtteid, millega avaliku linnaruumi väärtustamise koormat üritatakse endalt kellegi teise kaela lükata. Selle eest ei vastuta ainult linnavalitsus, vaid kõik maaomanikud.

Jah, eriprojektid ja omapärased lahendused on tihtipeale mõnevõrra kallimad kui tavapärased, kuid kas ilu, terviklikkus ja miljöö on tõesti sellised subjektiivsed ja umbmäärased mõisted, millega nagu suurt midagi teha ei ole?

Vastupidi, need on väga selged püsiväärtused, millel on ka majanduslik ja materiaalne mõju. Majandustegevuse aluseks ei ole Pärnu linnas üksnes rand ja kaubamajad. Me ju ei lähe reisile selleks, et otsida elamusi keskpärasest keskkonnast. Üks tankla võib täiesti kindlalt täita nii kohviku kui raudteejaama rolli ja olla “märk” Pärnu linna sissesõidul ja teenida omanikule seejuures korralikku tulu. Mina ei pea veel õigeks nõuda tanklast loobumist, kuid see ei saa olla keskpärase tüüplahenduse koht.

Samal teemal: Kuno Raude, “Miljööväärtusega avaliku ruumi säilitamine Raekülas on ohus”, PP 5.07, Maily-Maria Kiviselg, “Raudteejaam ja bensiinijaam – kas ületamatu vastuolu?”, PP 5.08, Tõnu Kann, “Olerex võib taganeda Raeküla raudteejaamast”, PP 24.08, Kuno Raude, “Pärnu linnavalitsus leidku lahendus”, PP 24.08 ja Ivar Mägi, “Raudteejaamast ja tanklast, faktidest ja detailidest”, PP 24.08.