Meeli Pärna: Kes ise midagi korraldanud, teab täpselt, kui raske või kerge see on

Foto: Urmas Luik

Tantsukoolile WAF Dance on algav õppehooaeg eriline, sest kooli kümnes tegutsemisaasta päädib kevadel suure juubelietendusega, kus löövad kaasa kooli praegused ja endised õpilased.

Et WAFi omanik ja juhataja Meeli Pärna on Pärnu kultuurieluga tihedalt seotud 1990ndate algusest, pole liialdus parafraseerida siinkohal Eesti filminduse kohta käivat ütlust, et nagu Eesti film ei saa läbi Karguta (viide näitleja Tõnu Kargile, toim), ei saa Pärnu kultuurielu läbi Meeli Pärnata.

Nii lõppev suvi kui WAF tantsukooli ootav juubeliaasta kinnitavad säärast arvamist.

Teil jääb seljataha väga tegus suvi. Olite üks veefestivali “Watergate” korraldajatest ja festivali “Pärnu tantsib” peakorraldaja. Mis tundega möödunud suvele tagasi vaatate?

Suvi oli mul tõesti aktiivne. Arvan, et üks viimaste aastate kiiremaid. Veefestivali “Watergate” tõttu algas mu suvi juba mais ja kui festival lõppes, oli jaanipäevgi läbi. Saabus juuli ja tuli festival “Pärnu tantsib”. Kui teised räägivad, kus suvel käisid, siis naeran mina vastu, et jah, mul oli millalgi suvel üks vaba päev. Tegelikult oli mul ka augustis üks projekt kavas, aga kunstiliste erimeelsuste tõttu jäi see ära ning tänu sellele olen ma praegu Pärnus, mitte Tartus.

Ehkki suvi oli ilus, oli mul vahepeal küll selline tunne, et istuks maha ja hakkaks nutma, sest mõnigi asi ei jooksnud nii, kui peaks. Kõike tundus ajuti liiga palju, aga tagantjärele mõtlen, et sündmusterohkuse üle tuleb ainult rõõmu tunda.

Kas “Watergate” järgmisel aastal toimub?

Minu teada toimub. Nii palju kui olen Priit Valkna (veefestivali “Watergate” peakorraldaja) ja Pärnu jahtklubi inimestega rääkinud, arvan, et veefestival tuleb jälle.

Pärnu linnavalitsuses on jutuks olnud, et juhul kui üritus uuesti toimub, peaks ta enam-vähem samal ajal ehk siis juunis aset leidma.

Muidugi, lõplik otsus on 100 protsenti Priit Valkna teha. Tänavuse festivali korraldamise riskid ja õppetunnivalud jäid kõik tema kanda. Seega, esmalt tuleb selle aasta festivali otsad kokku tõmmata ja segaseks jäänud küsimused selgeks rääkida, enne kui järgmist kindlalt lubada.

Ürituse köögipoolt nägemata sujus festival kenasti.

Jah, mina olen väga rahul. Samal ajal juhtusin vestlema kohalike hotellinduse ja turismindusega kokku puutuvate inimestega, kes arvasid, et veefestivalil ei toimunud mitte midagi ja korraldaja pani kogu ürituse raha taskusse. Ma läksin selle peale põlema nagu muidu Edgar Savisaarest rääkides, aga sundisin end rahulikuks ja seletasin vaikselt, et nad on millestki valesti aru saanud. Raha, mida silmas peeti, on naeruväärne, arvestades kogu festivali kulusid.

“Watergate’i” korraldajatena ei lubanud me kellelegi, et tuleb mingisugune konkreetne festivaliala tantsu ja tralliga hommikust ööni. Olen kõigile oma kümme korda öelnud, et kui istuda päikeseloojangu ajal Pärnus Vallikäärus ja sulle laulab Seal, on see raudselt once in a Lifetime-kogemus. Seda me lubasime ning kas see meeldis või ei, on kinni konkreetses inimeses. Ei saagi eeldada, et need, kes kuulavad Toomas Annit, tulevad Seali kontserdile.

Mulle endale meeldis veefestivali “Watergate” juures, et tegemist oli kvaliteetmuusikaüritusega. Internetikommentaarides ilguti juba aprillis, et kellele seda joomapidu ja läbu vaja on. No aga ei olnud veefestival kuidagi selline!

Seali kontserdi kohta ütles turvameeskonna ülem, et oleks kõik kontserdid sellised, kus peale muusika kuulamise pole midagi teha. Kohal oli iga üritustekorraldaja unelmate publik.

Festivali järgmine üritus oli “Tere, Pärnu suvi!”, kuhu tuli üle 5000 inimese. Pidu oli tasuta ja Vallikäär puupüsti igas vanuses inimesi täis. Astus üles Tõnis Mägi, kes Pärnus pole aastaid – kui üldse – koos orkestriga esinenud. Esinesid Liisi Koikson ja Kaire Vilgats. Ka veefestivali tule- ja trummi-show ning merelahing Vallikäärus polnud haltuura ehk odavat teed minek.

Minu enda absoluutne lemmik oli Priit Valkna ideel põhinenud festivali lõppkontsert “Teisel pool vett”. Ruja laulud olid minu selle suve muusikaline elamus number üks. Mitte ainult sellepärast, et ise üks korraldajatest olin, vaid oma põlvkonna muusikale kaasaelamise pärast.

Seisin helipuldis, mul olid juuksed püsti peas ja sipelgad jooksid mööda selga, kui Rosanna Lints esitas laulu “Eesti muld ja Eesti süda”. Pange pahaks või ei, aga Kerli Kõivu esitus “Vabaduse laulul” tuli küll südamest ja oli armsasti lauldud, aga vokaalselt ei anna Kerlit Rosannaga võrreldagi.

“Teisel pool vett” kontsert kandis sügavat sõnumit, mis puudutas nii Urmas Alenderi lahkumist kui seda, et Pärnu on Estonia hukuga väga seotud.

Kas Pärnu üritustega tervikuna sel suvel võib rahule jääda?

Minu arvates ei tohiks lõppev suvi kelleski nurinat tekitada. Minu lemmik oli “Augustiunetus”, millel on oma fenomen ja aura. Samal ajal toimus linnas noorte tänavaspordifestival “Kuldrula”, nii et pidu haaras tervet linna. Öisel ajal Pärnus jalutades tundsin, et see, mis toimub, on tõesti lahe.

Kontserte oli sel suvel seinast seina. Oli palju spordiüritusi. Igal nädalavahetusel toimus rannas mõni volle- või rannajalgpallivõistlus. Suvine rahvusvaheline jalgpalliturniir “Summer Cup” on aastaid väga vahva asi olnud. Hansapäevad olid seekord väiksemad kui mullu, ent ikkagi toredad.

Nii et suvel jagus kõike ja kõigile.

Nüüd on sügis algamas ja ühes sellega tantsukooli WAF Dance’i kümnes hooaeg. Mis on tantsukoolis juubeliaastal teisiti?

Teisiti ehk polegi midagi, pigem vaatame üle õla tagasi möödunud kümnele aastale. Ma olen viimastel nädalatel kevadist juubelietendust silmas pidades vaadanud üle meie senised show’d, lavastused ja ülesastumised. Meil on kümmekond tantsuetendust, on legendi staatusesse tõusnud tantse, näiteks Renate Valme seatud vabatantsud. Peale selle show-tantsud, millega oleme astunud üles nii “Koolitantsu” festivalil kui Eestist väljas.

Meil on plaanis eesseisval õppeaastal paljud kunagised esitused taastada, aga samuti jätkub tavapärane töö uute asjade kallal. Olen kontakteerunud pea kõigi algusaegade tantsijatega, kellest mitu on nüüdseks emaks saanud, ja enamik neist on andnud oma jaa-sõna tulla ja tantsida kunagisi tantse. Suur töö ootab meid ees.

Tahame juubelipeol esitada näiteks Marko Sassjani tantsuetenduse „Tanz der Vampiren“. Sellega käisime 2006 rahvusvahelise tantsuorganisatsiooni (International Dance Organization ehk IDO, toim) maailmameistrivõistlustel Saksamaal. Eestis pole meie “Vampiiride tantsu” show’d keegi näinud.

Etendusi jõudsime WAFi algusaastatel rohkem teha, sest meil oli enam lapsi koolis. On paratamatus, et valikud muutuvad. Kui viis aastat tagasi arvasid kõik tüdrukud, et peaks tantsima, siis nüüd leiab pool neist, et võiks hoopis surfata või karated teha.

Mõneti on valikuterohkus tantsukooli tööd lihtsustanud, sest meil on kindel sihtgrupp, kellega töötada, ja tantsivad need, kes teavad täpselt, mida tahavad. Kui meil aastaid tagasi oli üle 300 õpilase, ei suutnud ehk kõike hallata nii kui praegu.

Miks võib-olla WAFis on raskem kui mujal huvikoolides? Oleme maksimalistid. Ma eeldan, et laps tahab tantsida ja tõesti trenni teha.

Olete oma tantsulastega Euroopas paljudel võistlustel käinud ja oskate hinnata Eesti tantsulaste taset rahvusvahelisel skaalal.

Eesti lapsed ei jää tantsuliselt milleski Euroopale alla, sest minu arvates on eestlased üldse väga andekas rahvas.

Siinkohal rõhutan, et ma pole koreograaf. Mul võivad olla ideed, millest võib tulla hea tantsunumber, ent olenemata sellest, et ma pole õppinud koreograafiks, teen heal ja halval tantsul vahet.

Hea taseme saavutamine sõltub alati tööst, tahtmisest ja sellest, kuidas midagi teha. Tantsus algab kõik stange äärest, sest lapsel on ääretult oluline saada kätte liikumise põhialused. Tulgu see loova stiili, vaba nüüdistantsu või klassika kaudu.

Kui välisriikide lastel on rahaliselt tantsuõppeks rohkem võimalusi, siis meie tantsulaste arengut pärsib õpetajate puudus. Kui tahta olemasolevast tasemest kõrgemale minna, peab välismaalt treeneri kutsuma, tegema kolm workshop’i ja see aitab noori kõvasti edasi.

Tean Eesti tantsulapsi, kes selleks, et sõita välismaale maailmakuulsa koreograafi kolmepäevasele kursusele, käivad kogu suve tööl.

Kas Pärnus, kus tegutseb mitu tantsukooli, jagub lapsi, kes tahavad tantsida, ja õpetajaid, kes neile seda õpetaksid?

Raha- ja heade õpetajate puudus pole ainult Pärnu probleem, vaid omane Eestile üldiselt. Lapsi, kes tantsida tahavad, Pärnus jagub. Mis puudutab õpetajaid, siis WAFis on juba mitmendat aastat nii, et kaks õpetajat käib meile tunde andmas Tallinnast ja üks Saaremaalt.

Nüüdis- ja jazz-tantsuõpetajaid Pärnust leiab, tänavatantsu- ja hiphopiõpetajaid mitte. Need, kes siin neid stiile harrastavad, pole kuidagi halvad, üksnes meie lapsed on kohalikest õpetajatest kaks sammu kaugemale arenenud.

Mul ei oleks midagi selle vastu, et tuua kord kuus keegi välismaalt siia õpetama, aga lastel ega koolil pole selleks raha. Ma ju näen niigi, kuidas lapsed loobuvad tantsu nimel paljustki.

Kuidas on lood rahalise toega Pärnu linnalt?

Lugesin hiljuti uut Pärnu linna arengukava ja minu meelest on linnavalitsusel ükskord aeg silmad lahti teha. Olen elus umbkaudu 20 aastat käinud eri kokkusaamistel ja lugenud umbes 83 Pärnu arengukava, mis kõik on ühel ja samal maal.

Kuidas saab helesiniste silmadega seletada, et ühe lapse sporditreeninguteks on linnal aastas ette nähtud 7000 krooni ja tantsijale, kes samuti käib võistlustel, sealhulgas maailmameistrivõistlustel, ja nädalas kuus korda trennis, on mõeldud 900 krooni aastas?

Äkki näib ametnikele tants liialt kerglane ala, et seda spordiga võrdselt toetada?

Eestis ei ole tants kui ala kuidagi reglementeeritud. Kui minna Eesti kultuurkapitali kodulehele, ei leiagi sealt kohta, mille alla tants võiks käia.

Linnavalitsuse puhul on aga tegu huvi- ja erahuvikoolide toetuse jagamise küsimusega. Ma saan väga hästi aru, et linnal raha ei ole, aga kui pole, tuleks see vähene ümber jagada, mitte ühtedelt veel vähemaks võtta.

Linn ütleb, et kõik lapsed on võrdsed, ent eelistab ometi neid, kes käivad munitsipaalhuvikoolides. Mis puudutab moodsamate tantsustiilide nagu show- ja tänavatantsu õpet, siis seda Pärnu munitsipaalhuvikoolides ei ole.

Ma tean, et osas omavalitsustes on mindud seda teed, et alad, mida omavalitsuse koolid ei paku, ostetakse teenusena erahuvikoolidelt sisse.

Seega oleks praegu aeg vaadata üle laste huvihariduse rahastamissüsteem, selle asemel et oodata uue, kümne aasta pärast lõppeva arengukava lõpuni. Ainuke rida, mis kõnealuses kavas üldse huvikoole ja huviõpet puudutab, on munitsipaalkooli õpetajate täienduskoolituse punktis.

Pärnu erahuvikoolid on ühte meelt, et ei saa arvestada õpilaskoha maksumust muudatuse järgi, mis tehti aastal 2004. Mõistan südamest Pärnu linna olukorda, sest kui eelmise linnapea ajal korraldati tasuta balle, on selge, et nende järel jääb sügav auk.

Samal ajal kui räägin Tallinna erahuvikoolipidajatega, mõistan, et pealinnas ei suudaks ma sealse hariduspoliitika tõttu üldse kooli pidada.

Kuidas linn peaks huvikoolide vahel pearaha jagama, et see kõiki osapooli enam-vähem rahuldaks?

Saan aru, et õpilaste pearaha ei saa võrdselt jagada, sest üks on ikkagi linnale kuuluv kool ja teine mitte, aga linna munitsipaal- ja erahuvikoolide vaheline rahajaotus on pelgalt üks probleemi tahkudest.

Eelmisel sügisel tekkis olukord, et aastaid valdadega käinud vaidlus pearaha maksmise üle jõudis ummikusse. Mullu 1. septembril ei maksnud linn enam valdadele oma laste ja vallad linnale enda laste eest. Minul käis koolis väga palju valdade lapsi ja septembrist detsembrini kukkus mul ära 20 000 krooni pearaha. Põhjusel, et omavalitsustel ei olnud eelarves selleks vahendeid ette nähtud. Pidasime valdadega läbirääkimisi sel teemal jumal teab kui palju. Kuidas ma kooliomanikuna ütlen valla lapsele, et maksku 100 krooni rohkem õppemaksu kui linnalaps?

Niisiis alustasime mullu septembris valdadega läbirääkimisi ja jõudsime enamikuga selleni, et jaanuarist 2011 hakkasime valdadelt pearaha saama. Nüüd, septembrist see loodetavasti jätkub. Oli ainult üks Pärnumaa omavalitsus, mis selle aasta märtsis teatas, et hakkab oma laste eest alles 2011. aasta sügisest maksma. See tähendab, et kogu eelmise õppeaasta pearaha jääb meil selle omavalitsuse käest saamata.

Linnas aga tekib ikka ja jälle olukord, kus erahuvikooli pidamine näib olevat ainult pidaja enda asi. Aga ei ole ju, kui lugeda kokku lapsed, kes Pärnu linna erahuvikoolides käivad, või kui vaadata laste saavutusi. Tõstame võistlustel kogu aeg Pärnut pildile.

Pärnus nägi suvel tänavanurkadel paljusid tänavastiili viljelejaid oma oskusi näitamas. Kas peab tingimata koolis tantsu õppima?

Muidugi saab ka omal käel. Praegu on noorte seas popid tantsu-battle’id (üksteisega võistlemised, toim) ja selleks ei pea tantsukoolis käima, vaid võib MTVstki õppida.

Meil on aga pisut teisiti. Ei õpita selgeks tänavale, vaid lavale mõeldud numbrid ja selleks, et panna 20 inimest tantsima, on vaja koreograafi ja käia trennis.

Tants on mulle väga oluline, kuigi mul pole mingit tantsulist eriharidust. Olen küll käinud kursustel, koolitustel ja teinud projekte. Minu loomingule mõjuvad hästi hingelised kriisid. Praegu elan täielikult oma kolmele lapsele kodus ja neile 200-le, kes mul on koolis.

WAF-koolis kutsun end nimega Tige Tikker. See tähendab, et pean olema keegi, kes hoiab näppu püsti ja vaatab, et kõik sujuks. Usun, et lastele peab austust ja lugupidamist õpetama ning see algab elementaarsest teretamisest. Iseendalt nõuan eelkõige ausust. Nii enda kui teiste vastu.

Teie organisaatorikätt on Pärnus tunda olnud juba aastaid enne WAF-kooli loomist. Pärnu missivõistlused, Sunseti rannapiigade valimised ja “Pärnu tantsib” festival on kõik teie korraldada olnud.

Arvan, et ürituste korraldamine on mul veres. Panin üht-teist kõrva taha ja õppisin palju kunagistest Margus Turu suvetuuridest, kus aastaid kaasas käisin. Kasuks on mulle tulnud Sunsetis töötatud aastad. Kes ise midagi korraldanud, teab täpselt, kui raske või kerge see on.

Margus Turu suvetuurid olid 1990ndate Eesti popkultuuris kahtlemata teed rajav fenomen.

Turul oli kihvt ütlemine, et kõik, kes arvavad ürituse kohta, et see on väga kehv, maksavad piletiraha ja tulevad kohale, et vaadata oma silmaga, kui kehv ikkagi on.

Mäletan, et 1990ndatel oli selline suvetuur nagu “Pese mu selga ehk Jüri Vlassov 100!”, kus esinesid Kuldne Trio, Anne Veski ja paljud teised. See oli tuur, millest võiks raamatu kirjutada. 10 000 inimest Tartus Tamme staadionil, Põlvas Intsikurmus 12 000 pealtvaatajat. Tuled lavale ja rahvahord röögib vaimustusest. Esinejad tunnevad end kui Michael Jackson, nii et kogu valu ja vaev saab tasutud.

Midagi sellist enam ei näe, sest praegu on pakkumine ammu nõudluse ületanud. Teisalt on põhjus muidugi rahas, sest suvel toimub palju ja kui kogu perega käia, peab väga arvestama, kuhu minna.


CV

 Sündinud 8. septembril 1964.

 1982 lõpetas Pärnu I keskkooli.

 1985–1988 assistent Eesti Maaehitusprojektis, 1990–1997 tantsuõpetaja OÜ Lancys, 1997–1998 Rand ASi Sunset Clubi müügi- ja tegevjuht, 2007–2009 Sugar Meelelahutuse OÜ tegevjuht, 2002. aastast WAF Management OÜ juhatuse liige.

 Aastatel 2000–2011 koreograafitöö lastenäidenditele Endlas ja võistlustööd tantsufestivalidel Eestis ja välismaal.